Suur-Ljahhovi saar

Allikas: Vikipeedia
Uus-Siberi saared.png

Suur-Ljahhovi saar (vene остров Большой Ляховский) on saar Põhja-Jäämeres, Ljahhovi saarte suurim saar. Mandrist eraldab teda Dmitri Laptevi väin, Väike-Ljahhovi saarest Eterikani väin. Suur-Ljahhovi saarest edela pool asub laid Hopto-Terer.

Pindala on 4600 km². Pinnamood on tasane, saare kõrgeim punkt on Emi-Tassi mägi (293 m).

Saare kagurannikul asuva Šalaurova neeme ilmajaama (73° 11′ N, 143° 56′ E73.183333333333143.93333333333) andmete järgi aastane sademete hulk on 184 mm (oli arvutatud 7 aastat perioodi aprillist 1994 septembrini 2000 põhjal). Umbes kaks kolmandiku sademeid sajab juunist septembrini. Sama perioodi aasta keskmine õhutemperatuur oli -13,6°C. Külmim kuu on keskmine õhutemperatuuri -31,0°C ja soojem kuu on august keskmine õhutemperatuuriga +2,4°C. Madalam ööpäeva õhutemperatuur oli -40,5°C ja kõrgeim +9,4°C.[1]

Saarel on üle 60 jõgi, suurimad nendest on Bolšoi Eterikan (111 km), Bludnaja jõgi (151 km), Orto-Juräh (69 km).

Saart avastasid ja uurisid seda 1712. aastal Jakov Permjakov ja Merkuri Vagin (tema auks on nimetatud saare kõige läänepoolsem neem). Saar sai oma nime jakuudi kaupmehe Ivan Ljahhovi auks. 17. sajandi keskpaigani nimetati seda Bližni saareks, 1760ndatel nimetati jakuudi töösturi Eterikani auks Eterikani saareks[2] ja 1770ndatel aastatel nimetati ümber Katariina II käsu järgi Suur-Ljahhovi saareks.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meyer, H., A. Dereviagin, C. Siegert, L. Schirrmeister and H.-W. Hubberten, 2002, Palaeoclimate Reconstruction on Big Lyakhovsky Island, North Siberia—Hydrogen and Oxygen Isotopes in Ice Wedges. Permafrost and Periglacial processes. vol. 13, pp. 91-105.
  2. Врангель Фердинанд Петрович. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю
  3. Землепроходцы, геологи и их помощники. Илин, 2002, №3 (30)