Supernoova jäänuk

Allikas: Vikipeedia
Supernoova jäänuk N49 Suures Magellani Pilves.

Supernoova jäänuk on emissioonudu, mille tekitab supernoova ja millel on sageli kihiline ehitus.

Supernoova plahvatuse puhul vabaneb umbes 99% energiast neutriinokiirgusena, millel peaaegu puudub vastastikmõju ainega; ülejäänud üks protsent annab eellastähe väliskihtidele suure kiirenduse. Tekkiv täheaine lööklaine levib peaaegu konstantse kiirusega umbes 10 000 km/s tähtedevahelisse keskkonda ja kuumutab seda temperatuurile 107...108 K. Selles vaba paisumise faasis, mis kestab umbes 200 aastat, kasvab supernoova jäänuki läbimõõt umbes 10 valgusaastani. Järgneb umbes 10 000 aastat kestev kiirgusfaas.

Supernoova jäänukitel on sageli kihiline ehitus, sest aine langemine kompaktsele jäänukile võib tekitada uusi lööklaineid, mis võivad aset leida veel sajandeid hiljem.

Võib-olla kuulsaim ja kõige paremini vaadeldav supernoova jäänuk on SN 1987A, mis pärineb ühest supernoovast Suurest Magellani Pilvest. Tuntud supernoova jäänukid on ka Tycho Brahe nime kandva supernoova SN 1572 jäänuk 3C10 ning Johannes Kepleri nime kandva supernoova SN 1604 jäänuk SNR.

Supernoova SN 1054 jäänuk Krabi udu ei ole rangelt võttes supernoova jäänuk. Seni ei ole õnnestunud raadiosagedusel tõestada supernoova poolt välja paisatud ümbrist.[1] Krabi udu on pulsarituuleudu, mis tekkis, kui elektromagnetjõud tõmbasid neutrontähest aine välja ning kiirendasid seda peaaegu valguse kiiruseni.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. D. A. Frail, N. E. Kassim, T. J. Cornwell, W. M. Goss. Does the Crab Have a Shell? – The Astrophysical Journal, 1995, kd 454, lk L129–L132.
  2. Walter Lewin, Michael van der Klies. Compact Stellar X-ray Sources (Cambridge Astrophysics), Cambridge: Cambridge University Press 2010, ISBN 978-0521158060.