Suigu Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Suigu Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus on EEKBKL-i kuuluv vabakogudus, kes hoonena kasutab Suigu Evangeeliumi kristlaste palvelat.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Parasmaa inimesed, kelle heinamaad piirnesid Suigu ümbruse maadega, käisid suviti Suigus heina tegemas ja olid misjonärideks, kes tõid ärkamise Suigusse, kus kooskäimise paigaks sai Kukema talu. Kõnelejateks olid Kukema peremees Andres Tilk, sulane Andres Tetermann (aastatel 1911–1920 Eesti Baptistide Koguduse Liidu esimees) ja Kooli talu peremees Hendrik Pavelson. Rahvast käis koos palju.
Viie taluperemehe ettevõtmisel valmis Kukema talu koolipoolsele servale 1897. aastal väike palvemaja. Koos käidi pühapäeviti. Kuna palvemaja asus Pärnu-Jaagupi ja Tori kihelkonna piiril ja sealsed talupidajad olid sinna elama asunud Tori aladelt, kinkisid ehitajad palvela Tori kirikule (eesmärgiks arvatavasti kirikuga vastuollu sattumise ärahoidmine), mille kirikuõpetaja korraldusel tunnistas kirik palvela luteri palvemajaks.
Kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Suigu äratusliikumises osalejad, vaatamata kiriklikus palvemajas käimisele, ei ühinenud täielikult luteri kirikuga. 1920. aastatel tutvusid Suigu noored Pärnu noortega ning Pärnust hakati Suigusse palvetundidesse käima. 1923. aasta suvel asutati 10–12 lauljaga laulukoor, koori juhatas Johannes Tilk Kingu talust. Kokkusaamised toimusid palvemajas (ka nädala sees), Kingu talu suures rehetoas ja Kooli talus. 21.–23. augustini 1926 toimus Kingu talus Pärnu Evangeeliumi Kristlaste koguduse maaliikmete konverents. 1930. aastal moodustati Suigus Pärnu Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse osakond ja selle juhatajaks valiti Jaan Lohu. 11. septembril 1936 liitusid Suigu usklikud Tallinna Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusega, Suigu jäi selle osakonnaks ja liikmeid oli 30 ringis, peale Suigu ka Pärnu-Jaagupi alevikust.
Palvela[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Suigu Evangeeliumi kristlaste palvela
Pärast ühinemist otsustasid Suigu usklikud omale korraliku palvela ehitada, raha saadi teeõhtutelt, laulu- ja mängukoori esinemistelt ning usklikelt annetustena, välja pakuti kaks asukohta – Kingu talu väravasse (praegune asukoht) ja Lohu talu maa Reieli talu piiri vastas –, hiljem lisandus kolmanda kohana Jaan Martensi (kes oli nõus müüma 0,5 ha maad 150 krooni eest; hiljem selgus, et seda polnud kaardi puudumise tõttu võimalik müüa) maa. Välja valiti Lohu talu maa, kuhu alustati ehitusmaterjalide kohalevedu. Peagi leidis ümbruskonna rahvas, et õigem on maja Kingu talu maale ehitada ning ehitusmaterjalid veeti ümber. Vundamendi tegemise alguse tähistamisel 1939. aastal kõneles Tallinna Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse vanem Karl Leopold Marley. Hoone arhitekt oli Märt Merivälja, ehitusmeister Juhan Kuusk, järelevalvearhitekt Siimann, ehitajad Juhan Kuusik, Kustav Lõo ja Artur Lohu Pärnu-Jaagupist ning kohalikud Madis Tilk ja Martin Lohu. Maja oli ette nähtud kiviehitisena, vajalikud tsementkivid valati kohapeal, puitmaterjal osteti Tammistest. Seinte ladumine algas 1940. aasta kevadel, sügiseks saadi maja katuse alla, 1941. aastal seiskus ehitus sõja ja okupatsiooni tõttu, 1942. aastal teostati sisemised tööd (neli ahju ehitas hoonesse ahjumeister Martin Lohu, kes harjutas end organistiks) ja palvela avati 6. septembril 1942. Orel osteti palvelasse Tori Vikersaare talust ja ehitati ümber. 13. aprillil 1945 registreeriti iseseisev kogudus – Suigu Evangeelsete Kristlaste Vabakogudus.
Palvelast ilma[muuda | muuda lähteteksti]
Usuelu Suigu palvelas katkes 1963. aasta 8. septembri koosolekuga. Kehtiv nõukogude võim usku ei sallinud. Eluaegne kogudusevanem Jaan Lohu pidas oma viimase kõne palvela 21. aastapäeval, teemaks "Hea osa". 13. septembril 1963 võeti palvela koguduselt ära. "Tehti ülevõtmise akt ja taheti, et mina alla kirjutan, mina keeldusin. See muidugi asja ei muutnud. Palvela oli läinud." (Jaan Lohu päevik, lk. 177). Uksed suleti ja hoone võõrandati, kogudus liideti formaalselt Pärnu Immaanueli kogudusega, koguduse liikmetel lubati Pärnus koosolekutel käia, aga kogunemised toimusid edasi vaheldumisi ümbruskonna kodudes 28. augustini. Kolhoos ehitas hoone ümber ning hakkas seda kasutama viljahoidla ja elamuna.
Taastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Seoses Eesti liikumisega iseseisvuse taastamise suunas sai kogudus palvela 16. veebruaril 1988 tagasi, hoone taastati ja avati uuesti 28. augustil 1988. Alates 1989. aastast töötab koguduse juures ka iga kahe nädala tagant koos käiv pühapäevakool, kus lapsi õpetavad Marje Tilk, Virve Lohu, Tiiu Lohu ja Eduard Kakko. Praegu on kogudusel ligi 40 liiget. Koos käiakse pühapäeviti ja kirikupühadel.