Suhtekorralduse dialoogiteooria

Dialoogiteooriat on defineeritud kui “mistahes ideede ja arvamuste vahetamist” (Kent & Taylor, 1998, p 325). Suhtekorraldus saab dialoogile kaasa aidata, rajades kanaleid ja toiminguid dialoogilise kommunikatsiooni jaoks (Kent & Taylor, 2002). Dialoogiteooria väidab, et organisatsioon peaks tahtma suhelda inimestega ausalt ja eetiliselt selleks, et luua efektiivne kommunikatsioonikanal organisatsiooni ja avalikkuse vahel (Kent, Taylor & White, 2003).

Ajalooline areng

Dialoogi kontseptsiooni juured pärinevad erinevatest teadusharudest, näiteks filosoofia, retoorika, psühholoogia ja suhestus-kommunikatsioon (Kent & Taylor, 2002). Filosoofid ja retoorikud on suhtunud dialoogi kui ühte kõige eetilisemasse kommunikatsioonivormi. Dialoogi peetakse üheks põhiliseks viisiks tõe eraldamisest valest. Teoloog Martin Buberit peetakse kaasaegse dialoogi kontseptsiooni loojaks (Kent & Taylor, 2002). Eelnevalt on suhtekorralduses selgitatud dialoogi kui “avalikkusega probleemide arutamine” (Kent & Taylor, 2002, p. 22). Ajaga on toimunud muudatus teoreetilises lähenemises, mis kunagi peegeldas suhtekorralduse rolli kommunikatsioonis (Gruning & Hund, 1984), kuid nüüd on see omandanud olulise rolli suhete loomise alustamiseks vajaliku kommunikatsiooni suunamisel.

Esimesena hakkas dialoogi suhtekorraldusteooriasse arvestama Pearson (Kent & Taylor, 2002). Pearsoni (1989) sõnul saab suhtekorraldust võrrelda isikutevaheliste seosetega. Pärast seda (1997) väitis Botan, et “kommunikatsioonis kujutab dialoog endast pigem hoiakut, kehahoiakut ja orienteeritust, kui eraldi meetodit, tehnikat või formaati.” Kent ja Taylor vaidlesid Botanile vastu (1998), väites, et dialoogi puhul on tegemist pigem tulemuse kui protsessiga ning vaatlesid selle sümmeetrilist mudelit kui tavapärast moodust kuulamiseks või tagasiside andmiseks. Lisaks sellele on Kent ja Taylor selgitanud (2002) suhtekorralduse valdkonnas dialoogi mõistet ning pakkunud välja ka dialoogiteooria põhiprintsiibid.

Laienemine

Dialoogi teooriat on laiendatud, et selgitada, kuidas erinevad organisatsioonid loovad dialoogilist suhet oma sihtrühmaga veebilehtede (Esrock & Leichty, 1999; Taylor, Kent, & White, 2001; Kent et al., 2003), blogide (Seltzer & Mitrook, 2007) ja sotsiaalmeedia nagu Facebook (Sweetser & Lariscy, 2008; Bortree & Seltzer, 2009) ja Twitter (Rybalko & Seltzer, 2010) kaudu. Esrock ja Leichty (1999) uurisid dialoogi kasutust ettevõtete veebilehtedel ja leidsid, et ainult vähesed Fortune 500 ettevõtted kasutasid Kenti ja Taylori (1998) dialoogilise suhtluse põhimõtteid. Teine uuring vaatles, kuidas keskkonda propageerivad organisatsioonid kasutasid dialoogilisi strateegiaid oma Facebooki profiilidel ja jõuti järeldusele, et dialoogi kasutamine viib parema suhteni organisatsiooni ja selle klientide vahel (Bortree & Seltzer, 2009).