Stroopi efekt

Allikas: Vikipeedia

Stroopi efekt on psühholoogias hästi tuntud tähelepanu fenomen, mis näitab interferentsi reaktsiooniaja ülesannetes.[1] Efekt näitab, et automaatsed tegevused nagu lugemine toimuvad kiiremini kui teatud liiki töötlust nõudvad tegevused. See võrdleb omavahel sõnade lugemist ja nende sõnade ühe omaduse, näiteks värvuse nimetamist, mille puhul teine on alati aeglasem protsess.[2]

Stroopi efekt on nime saanud John Ridley Stroopi järgi, kes kirjeldas sellist nähtust esimest korda oma väitekirjas. Väitekiri avaldati ajakirjas The American Journal of Experimental Psychology 1935. aastal. See keskendus tähelepanule ja selle häirimisele.[3] Stroop järeldas, et inimestel kulub lihtsalt objektide nimetamisele vähem aega kui nende objektide omaduste (nagu värv) nimetamisele. Stroopi efekt näitab, et mõned protsessid nagu lugemine on automaatsed ja neid viiakse läbi kiiremini ning seega mõjutavad need aeglasemaid protsesse. Reaktsiooniaja uurimine on aidanud paremini mõista ka mentaalset töötlust.[4]

Tema tööst kasvas välja test, Stroopi test, mis on olnud teerajaja kognitiivses psühholoogias.[3]

Stroopi test[muuda | muuda lähteteksti]

Stroopi test on edasi arenenud Stroopi efektist ja näitab, kuidas tähelepanu häirimine ajuprotsesse mõjutab. Selles testis näidatakse katseisikutele sõnu värvidest, nii et sõna enda värv ja sõna sisu ei ühti (näiteks sõna roheline võib testis olla trükitud punasena). Katseisikud peavad kõigepealt lugema ette sõnad ja seejärel lugema ette värvid, millega sõnad on trükitud. Mõlemal juhul mõõdetakse aega, mis kulub sõna ütlemisele. Efekt esineb, kui teise testiosa ajad on esimestest pikemad. Seega ilmneb, et keeleline töötlus on ajus märksa automaatsem ja tõhusam kui värvide oma.[3]

Stroopi test on psühholoogias laialt kasutusel ja seda on tehtud üle 700 korra. Lisaks värvide nimetamisele on sõnade lugemisega võrreldud näiteks sõnade asukohta, kategooriatesse jagamist, piltide nimetamist ja sõnade kuju (kaldkiri või rasvane kiri). Toodud näited on vaid väike osa uurimustest ja edasiarendustest, mida on inspireerinud Stroopi efekt.[5]

Viidete loend[muuda | muuda lähteteksti]

  1. MacLeod, C. M. (1992). The Stroop task: The “gold standard” of attentional measures. Journal of Experimental Psychology, 121(1), 12-14.
  2. Besner, D., Stolz, J. A., & Boutilier, C. (1997). The Stroop effect and the myth of automaticity. Psychonomic bulletin & review4(2), 221-225.
  3. 3,0 3,1 3,2 About John Ridley Stroop. John Ridley Stroop Digital Archive. Abilene Christian University. Kasutatud 3.05.2017 http://blogs.acu.edu/johnridleystroop/about-john-ridley-stroop/#.WQriwb197Qp.
  4. MacLeod, C. M. (1991). John Ridley Stroop: Creator of a landmark cognitive task. Canadian Psychology/Psychologie canadienne, 32(3), 521.
  5. MacLeod, C. M. (1991). Half a century of research on the Stroop effect: an integrative review. Psychological bulletin109(2), 163.