Spitball
Spitball on pesapallis keelatud visketehnika, kus pesapalli pall määritakse enne viskamist kokku sülje, vaseliini või mõne muu ainega ning mille tulemusena muutub palli tuuletakistus ja raskuskese. Selle tõttu võib pall õhus ettearvamatult lendama hakata ning lööjal muutub palli tabamine raskemaks.[1]
Spitball 'i kasutamine hakkas Põhja-Ameerikas pesapalliliigas Major League Baseball (MLB) levima 1900. aastatel. Pallijad võisid palli kokku määrida ka närimistubaka sülje või mudaga, tänu millele võis pall halva valgustuse staadionil lööja jaoks muutuda peaaegu nähtamatuks. Sel põhjusel hukkus 1920. aastal Cleveland Indiansi pesapallur Ray Chapman, keda tabas pähe New York Yankeesi mängija Carl Maysi visatud pall. Chapman suri saadud vigastuse tõttu mõni aeg hiljem ning on siiani ainus MLB mängija, kes on pesapalliväljakul saadud vigastuse tõttu surnud.[1]
1920. aasta hooaja järel keelati MLB-s spitball 'i kasutamise, kuid mitmete mängijate jaoks oli see olnud võtmetehnikaks. Selle tõttu kehtestas liiga erandi 17 mängijale, kel lubati spitball 'i-tehnikat edasi praktiseerida. Viimasena kasutas seda tehnikas legaalselt 1934. aastal Burleigh Grimes. Siiski on teada, et spitball 'i kasutati illegaalselt ka hiljem (vaseliin peideti näiteks nokkmütsi sisse või püksisäärde).[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Saage tuttavaks vanaisa klausliga ehk Miks pole uued reeglid alati kõigile kehtinud?". sport.postimees.ee. 17.9.2021. Vaadatud 13.7.2022