Spektrianalüüs
Spektrianalüüs on toiming, mille tulemusena määratakse füüsikalise suuruse jaotumus üle mingi parameetri vahemiku.
Näiteks võib elektromagnetilise kiirguse puhul spektrianalüüsi eesmärgiks olla kiirguse intensiivsuse (valguse heleduse) jaotumuse määramine inimsilmale nähtavas alas (purpurpunasest violetini) lainepikkuste või sageduste järgi (optiline spektroskoopia).
Heli puhul võib eesmärgiks olla heli (näiteks hääliku) sagedusliku jaotumuse (spektri) leidmine. Seda võidakse tahta näiteks kõne analüüsis formantide määramiseks täishäälikute ja heliliste kaashäälikute puhul (mille puhul varem kasutati ka terminit sonograafia[1]). Helisalvestuses võib huvi objektiks olla heli spektraalne jaotumus üle kogu inimese kuulmise seisukohast huvipakkuva sagedusala (tavaliselt 20...20000 Hz)[2].
Elektriliste suuruste (vahelduvsignaalide) puhul teostatakse spektri analüüsi väga mitmetel eesmärkidel, näiteks elektrivõrgu pinge harmoonilise koostise (reeglina kõrgemate harmoonikute olemasolu ja/või nende suuruse) kindlakstegemiseks.
Raadiotehnikas on spektrianalüüs abivahendiks mitmesuguste tehniliste probleemide lahendamisel raadiosignaali muundustrakti väljatöötamisel (projekteerimisel) ja raadio- ja sideseadmete ekspluatatsioonis.
Elektriliste ja raadiotehniliste signaalide spektrianalüüs vastab üldjoontes signaali Fourier' teisenduse teostamisele, kuid võib tehnilise teostuse poolest selle matemaatilisest esitusest lahku minna. Näiteks võidakse signaali sageduslikke komponente eristada hoopiski nende väljafiltreerimise teel analoogfiltrite abil või numbriliste meetodite abil (FFT).
Elektriliste signaalide spektrianalüüsi seadmeid nimetatakse spektrianalüsaatoriteks (Spectrum analyzers).