Sotsiomeetria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sotsiomeetria on rühmasiseseid suhteid uuriv sotsiaalpsühholoogia haru.

Selle lõi Jacob L. Moreno, kes defineeris sotsiomeetriat kui "uuringut gruppide evolutsiooni ja organiseerituse ning grupis leiduvate indiviidide positsioonide kohta." Sotsiomeetrilised uurimused avaldavad gruppe vormivad varjatud struktuurid: liidud, alamgrupid, varjatud tõekspidamised, ideoloogilised nõustumised jne.

Üks Moreno sotsiomeetrias kasutusele võetud meetodeid on sotsiogramm. See on süstemaatiline meetod, mis kujutab grupis olevaid indiviide graafiliselt punktide või sõlmkohtadena ja nendevahelisi suhteid joonte või kaartena.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogia vallas on sotsiomeetrial kaks peamist haru: uurimuslik sotsiomeetria ja rakenduslik sotsiomeetria.

  1. Uurimuslik sotsiomeetria on tegevuslik uurimine gruppidega, mille käigus tehakse kindlaks mõju avaldada võivad sotsiaal-emotsionaalsed suhtevõrgud, kasutades spetsiaalseid kriteeriume, näiteks küsimusi "Kellega siit grupist tahaksite istuda tööl kõrvuti?", "Kellelt te siit grupist küsite tööalast nõu?", "Kes grupis omab teie arust projekti läbiviimiseks vajalikke liidriomadusi?" jne. Uurimuslik sotsiomeetria huvitub suhtemustritest väikestes ja suuremates gruppides, nagu näiteks organisatsioonis ja naabruskonnas.
  1. Rakenduslik sotsiomeetria kasutab suurt hulka meetodeid, et aidata inimestel ja gruppidel vaadata üle, laiendada ja arendada eksisteerivaid psühholoogilis-sotsiaalseid suhtevõrke.

Mõlemad sotsiomeetria harud on selleks, et luua oma rakenduste abil suuremat spontaansust ja loovust nii indiviiditi kui ka grupiti.