Sotsialistlik õigussüsteem
Sotsialistlik õigussüsteem (inglise keeles socialist legal system, vene keeles социалистическая правовая система) on iseseisev õigussüsteem, mis tekkis pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Nõukogude Venemaal (NSVL) ja pärast teist maailmasõda teistes riikides, mis pooldasid sotsialistlikku süsteemi.[1]
NSV Liidus tekkis uus õigus peaaegu tundmata endise Tsaari-Venemaa ja lääneriikide õiguspõhimõtteid ning norme. Peamiseks allikaks oli alguses esinejate revolutsiooniline loometegevus, mis põhines Karl Marxi ja Friedrich Engelsi õpetusel, ja hiljem normatiivsed õigusaktid, mille kohta kuulutati, et need väljendavad kogu rahva tahet. Praktikas aga puudusid tõhusad mehhanismid, materiaalsed ja juriidilised garantiid nende tegelikuks rakendamiseks. Enamikus teistes riikides võttis uus valitsus vastu hulga vanade õigusaktide sätteid, peamiselt koodekseid, ja mõne muudatusega on need juba pikka aega olnud praegused õigusallikad.[2]
Sotsialistliku õigussüsteemi päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
1917. aastal toimus Petrogradis (praegune Peterburi) ülestõus, mis viis Vene monarhia kaotamise ja diktaatorliku tööliste ja soldatite saadikute Petrogradi nõukogu loomiseni. Seda ülestõusu juhtis advokaat Aleksandr Kerenski. Olukord muutus, kui Vladimir Lenini juhitud bolševike oktoobrirevolutsioon kukutas Kerinski valitsuse ja võttis riigis võimu enda kätte. Seadusest kui kodanikuvabaduste garantiist sai diktaatorliku võimu ja maailmavallutamise töörist. Bolševikel oli selge ettekujutus nende loodud uuest heast maailmast. Neid innustasid ja õpetasid sellised filosoofid nagu Karl Marx ja Friedrich Engels ning bolševikud tahtsid õpetajate vaadet ellu viia.[3]
Sotsialistliku õigusperekonna eripära[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene sotsialistlik süsteem – Nõukogude süsteem – mõjutas oluliselt Euroopa, Aasia ja Ladina-Ameerika sotsialistlikku õigussüsteemi. Teiste sotsialistlike riikide õigussüsteemid on Nõukogude õiguse modifikatsioonid.[4] Järelikult võib NSV Liidu õiguse näitel käsitleda sotsialistliku õiguse põhijooni.
Väliste tunnuste järgi sarnases sotsialistlik õigussüsteem Mandri-Euroopa ehk romaani-germaani õigussüsteemiga. Nagu teisedki mandriõiguse süsteemid, põhines see õigusriigil, õigusliku reguleerimise põhivaldkondade kodifitseerimisel ning see kasutas laialdaselt tuntud juriidilist terminoloogiat ja õiguslikke konstruktsioone.[2]
Peamine erinevus Mandri-Euroopa õigussüsteemist seisnes selles, et perekonnaõigus eraldati tsiviilõigusest, ilmusid kolhoosi- ja eluasemeseadus ning kadus kaubandusõigus. Ka sotsialistlik konstitutsiooniline õigus on erinev. See väljendub asjaolus, et juhtiv roll on sotsialistlikus süsteemis määratud kommunistlikule parteile ja võim on igal tasandil nõukogude käes.[4]
Erisus väljendub ka selles, et Nõukogude õiguses puudus jaotus avalikuks ja eraõiguseks. Riigi sekkumine ühiskonna eluvaldkondadesse tõi kaasa eraõiguse kadumise ja avaliku õiguse domineerimise. Paljud tsiviilõiguslikud institutsioonid, sealhulgas omandiinstitutsioon (vene keeles институт собственности), on omandanud avalik-õigusliku olemuse. Kriminaal- ja haldusõiguses kaitsti esmajärjekorras riigivara, kehtis eraettevõtlusega tegelemise keeld, valuutatehingud ning kaubanduslik vahendamine oli ka keelatud.[5]
Kuna NSV Liidus oli õigus tihedalt seotud poliitikaga, oli väga suurel osal seadusest ja normidest imperatiivne iseloom. Need seadused ja normid olid partei ja sunniviisiliste riigikaitseorganite võimu all. Teoorias oli välistatud kohtupraktika võimalus esineda õigusriigi looja rollis. Kohtupraktika sai talitleda vaid range õiguse seletaja rollis.[4]
Praegu on endises NSV Liidus toimunud muudatuste tagajärjel sotsialistlik seadus (välja arvatud mõned riigid) hetkel praktiliselt kadunud. See tõestab veelkord järgmise seaduspärasust: kui riik seab ennast seadusest kõrgemale ning kui seadus on kui tööriist valitseva klassi või partei käes, siis selline riik ei ole eluvõimeline pikkemas perspektiivis.[4]
Riigid, kus eksisteerib või eksisteeris sotsialistlik õigussüsteem[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeva riigid[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval eksisteerib sotsialistlik õigussüsteem järgmistes riikides[6]
- Vietnami Sotsialistlik Vabariik
- Hiina Rahvavabariik
- Korea Rahvademokraatlik Vabariik
- Kuuba Vabariik
- Laose Demokraatlik Rahvavabariik
Endisaegsed riigid[muuda | muuda lähteteksti]
Sotsialistlik õigussüsteem on eksisteerinud järgmistes riikides:[6]
- Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSV Liit)
- Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik
- Bulgaaria Rahvavabariik
- Ungari Rahvavabariik
- Saksa Demokraatlik Vabariik
- Mongoolia Rahvavabariik
- Poola Rahvavabariik
- Rumeenia Sotsialistlik Vabariik
- Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik
- Jugoslaavia Sotsialistlik Liitvabariik
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Большой юридический словарь. — М.: Инфра-М. 2003. 5. osa, „СОД“-„СПО“.
- ↑ 2,0 2,1 А. Головистикова, Ю. Дмитриев. Проблемы теории государства и права. Москва, 2005, lk 320–328.
- ↑ H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura, 2007, lk 721.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 R. David, J. Brierley. Major Legal Systems in The World Today. London: Sweet & Maxwell, 1985, lk 37.
- ↑ С. Алексеев, С. Архипов. Теория государства и права. Москва, 2005, lk 446–447.
- ↑ 6,0 6,1 А. Саидов. Сравнительное правоведение (основные правовые системы со-временности). Москва, 2003, lk 224.