Sotsiaalse identiteedi teooria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sotsiaalse identiteedi teooria tähistab sotsioloogiliste probleemide uurimisele keskendunud Euroopa sotsiaalpsühholoogia eraldumist individualistlikest Põhja-Ameerika sotsiaalpsühholoogiakäsitlustest. Sotsiaalse identiteedi teooria kirjeldab poolehoidu oma grupile (ingroup), mida põhjendatakse mitte isiksuse omaduste, vaid sotsiaalsete teguritega.

Briti sotsiaalpsühholoog Henri Tajfel jagas oma kuulsas eksperimendis katsealused kahte gruppi. Kuigi selle katsetingimustes moodustatud grupi liikmete vahel oli vähe sarnasust kaldusid nad siiski järgmises ülesandes, kus tuli teistele punkte anda oma grupi liikmeid eelistama.

Sotsiaalne identifitseerumine puudutab inimese kaht põhilist motiivi. Üks neist on kalduvus grupeerida asju ja nähtusi kategooriatesse ja see tendents kehtib võrdväärselt nii teiste inimeste kui objektide ja sündmusta taju kohta. Teiseks motiiviks on selliste enesehinnangus positiivselt kajastuvate asjaolude otsing, mis aitavad kaasa enesehinnangu tõusule ja panustavad positiivse minapildi loomisse.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tajfel, H. (1981). Human Groups and Social Categories. Cambridge University Press, Cambridge.
  • Tajfel, H. (1982). Social psychology of intergroup relations. Annual Review of Psychology, 33, 1-39.
  • Tajfel, H. & Turner, J. C. (1986). The social identity theory of inter-group behavior. In S. Worchel & L. W. Austin (Eds.), Psychology of Intergroup Relations. Chicago: Nelson-Hall
  • Hayes, N. (2002). Sotsiaalpsühholoogia alused. Tallinn: Külim.