Skopos-teooria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Skopos-teooria (sks k Skopostheorie; kr k skopos 'eesmärk') on tõlketeaduses kasutusel olev mõiste, mille võttis kasutusele saksa tõlke- ja keeleteadlane Hans J. Vermeer 1978. aastal ajakirjas Lebende Sprachen avaldatud lühiessees "Ein Rahmen für eine allgemeine Translationstheorie" (ingl k framework for a general theory of translation)[1]. Teooria kohaselt peaks tõlkimine eelkõige võtma arvesse nii lähteteksti kui ka sihtteksti funktsiooni.

Vermeer kirjutas teooriast pikemalt 1984. aastal Katharina Reissiga kahasse välja antud raamatus "Grundlegung einer allgemeinen Translationstheorie"[2]. Skopos-teooria näol on tegemist ühe esimese funktsionalistliku tõlketeooriaga ning põhiline erinevus enne seda kehtinud suurest teooriast – ekvivalentsusteooriast – seisneb selles, et tõlkeprotsessi ja tõlkevalikuid juhib sihtteksti eesmärk, mis võib oluliselt erineda lähteteksti eesmärgist. Ekvivalentsusteooria kohaselt pidi sihttekstil olema sihtkultuuris samasugune mõju nagu lähtetekstil lähtekultuuris[3]. Skopos-teooria näeb ette, et igal tõlkel on oma eesmärk ehk skopos ning seega peab tõlkimisel arvestama, kellele ja mis eesmärgil tõlge mõeldud on. Vermeeri arvates määrab teksti eesmärk, millist tõlkestrateegiat peaks tõlkija kasutama. Tõlke headust ei määra mitte vastavus lähtetekstiga, vaid vastavus sihtteksti mõtte ja eesmärgiga.

Tõlkeülesanne[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlke eesmärk peaks olema kajastatud tõlketööga kaasas olevas tõlkeülesandes (translation brief). Vermeeri ja Reissi skopos-teooriat hiljem edasi arendanud Christiane Nord põhjendab tõlkeülesande vajalikkust sellega, et teksti tähendust või funktsiooni ei ole võimalik välja lugeda lingvistilistest märkidest ja teksti muudab tähenduslikuks vaid lugeja. Erinevad lugejad, või sama lugeja erineval ajahetkel, võivad ühte ja sama lingvistiliste märkide kogumit mõista täiesti erinevalt[4]. Seetõttu on tõlke eesmärgi selgitamine tõlkijale vajalik, et teada, mida temalt täpsemalt oodatakse. Professionaalsed tõlkijad rõhutavad tõlkeülesande olulisust, näiteks on pikaajaline tõlkija ja toimetaja Andres Valdre[5] analüüsinud tõlkevigu ning toonud välja, et puudulikust või arusaamatust tõlkeülesandest tingitud vead puudutavad tõlget tervikuna.[6]

Skopos-teooria reeglid[7][muuda | muuda lähteteksti]

1. skopose reegel – kõlab Vermeeri sõnastuses järgmiselt:

Iga tekst luuakse teatud eesmärgil ning peaks seda eesmärki teenima. Skopose reegel kõlab seetõttu järgmiselt: tõlkige/rääkige/kirjutage viisil, mis võimaldab teie tekstil/tõlkel funktsioneerida olukorras, kus seda kasutatakse ja inimeste puhul, kes soovivad seda kasutada ning täpselt sellisel viisil, nagu nad soovivad seda kasutada. (Vermeer 1989; Krista Vogelbergi tõlge)

Enamikul tõlgetel on terve hulk skoposeid, mis tähendab seda, et üht ja sama teksti on võimalik tõlkida erinevatel viisidel.

2.  informatsioonipakkumise reegel - iga tekst on informatsioonipakkumine (offer of information), millest adressaat valib talle sobiva ja vajaliku: see, mis tegelikult vastu võetakse, sõltub adressaadist. Vastavalt tõlkeülesandele valib tõlkija (kui üks lähteteksti vastuvõtja) välja teatud elemendid lähtekeelsest informatsioonipakkumisest ning teisendab need uueks, sihtkeelseks informatsioonipakkumiseks, millest sihtkultuuri vastuvõtjad omakorda valivad välja selle, mis nende olukorras on tähendusrikas.

3. tõlkeprotsessi pöördumatuse reegel - tõlkeprotsess on pöördumatu (irreversible): lähteteksti autori, tõlkija ja sihtteksti vastuvõtja näol mitu keele-, kultuuri- ja situatsioonifiltrit läbinud lähtekeelset informatsioonipakkumist ei ole võimalik sihtkeelse infopakkumise alusel taastada. Infopakkumise koostamisel peaks tõlkija muuhulgas silmas pidama, et tekst oleks sihtkeele adressaatidele mõistetav, seostudes nende olukorra ja kultuurilise taustaga.

4. tekstisisese koherentsuse reegel - sihtteksti puhul on olulisel kohal tekstisisene koherentsus.

5. tekstidevahelise koherentsuse reegel - sihttekst peab olema kooskõlas lähtetekstiga.

Ülal mainitud reeglid on hierarhilises järjestuses, neist kõige olulisem on esimene. Seega juhul, kui tõlke eesmärk nõuab teksti funktsiooni muutmist, – näiteks spetsialistidele mõeldud artiklist on vaja teha kokkuvõte võhiku tarvis – tuleb eelistada eesmärgile vastavust tekstidevahelise sidususe nõudele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vermeer, Hans J. 1978. "Ein Rahmen für eine allgemeine Translationstheorie." Lebende Sprachen 23.3: 99-102.
  2. Reiß, Katharina, Hans J. Vermeer 1984. Grundlegung einer allgemeinen Translationstheorie. Vol. 147. Walter de Gruyter.
  3. Saluäär, Hille 2007/4. "Mis on tõlkepõhine tekstianalüüs ja mis kasu on sellest eesti õigustõlkijal?". Õiguskeel.http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/hille_saluaar._mis_on_tolkepohine_tekstianaluus_ja_mis_kasu_on_sellest_eesti_oigustolkijal.pdf Vaadatud 14.12.2016
  4. Nord, Christiane 2001. Translating as a Purposeful Activity. Manchester–Northhampton: St. Jerome Publishing.
  5. Valdre, Andres 2004. Inglise-eesti tehnikatõlke vigade liigid ja põhjused. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 1, lk 187–207.
  6. Van Doorslaer, Triin 2015. "Hoiakud tõlkimise kohta ehk kuidas defineeritakse tõlkimist". Keel ja Kirjandus.http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/4/627 Vaadatud 14.12.2016
  7. Loik, Eve 2005. "Funktsionalismi põhimõtete kasutamine eesti kutseliste tõlkijate hulgas". Magistriprojekt.http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/17149/Loik_Eve.pdf Vaadatud 14.12.2016