Siidisaba

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Siidisaba (perekond).

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=19 ja arvatavasti ka teised viidatud allikad

Siidisaba ehk viristaja (Bombycilla garrulus) on siidisabalaste sugukonda kuuluv lind.

Siidisaba on Eestis läbirändaja, talikülaline ja väga haruldane suvilind. Siidisaba talvist arvukust Eestis hinnatakse 500 – 20 000 isendile [1].

Siidisaba
Siidisaba ("Bombycilla garrulus")
Siidisaba ("Bombycilla garrulus")
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad
Hõimkond: Keelikloomad
Klass: Linnud
Selts: Värvulised
Sugukond: Siidisabalased
Liik: Siidisaba
Ladinakeelne nimetus
Bombycilla garrulus
(Linnaeus, 1758)

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisabade pesitusaladeks Põhjamaades on Skandinaavia kirdeosa ning Soome põhja-idaosa. Mujal võib siidisabasid kohata taigavööndis kogu Venemaal ja Siberis kuni Baikali järve, Stanovoi mägede, Obbota mere ja Kamtšatkani. Tema levila Põhja-Ameerikas ulatub Alaskast, Yukonist ja Briti Kolumbiast kuni Hudsoni laheni.[3]

Välimus ja tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisabad on 18 cm pikkused ning kaaluvad umbes 50-80 grammi. Tiibade siruulatus on umbes 34 cm. Siidisabade eluiga võib olla kuni 7 aastat.[4][5]

Siidisaba ebatavaline värvus on tema bioloogiat arvestades tingitud toidust. Kollased ja punased laigud, viimased paistavad nagu vahaliistakud küünra-hoosulgede tipus- koosnevad marjades leiduvatest karotinoidsetest pigmentidest. Vanemad linnud on värvikamad kui nooremad ja isased värvikamad kui emased.[6]

Linnu nimi viitab kaunile siidiselt läikivale sulestikule ja kollase tipuga sabale. Põhilisteks värvideks linnu sulestikus on hall ja punakaspruun. Punast on rohkem vanematel lindudel, eriti isastel. Silma läbib tal must vööt ja ka kurgualusel on must laik, peas on aga ilus tutt.  Päikesepaistes lööb linnu sulestik särama ja näha on kogu värvirikkus: linnu sabaalused suled on roostepruunid, mustadel tiibadel on punased ja valged laigud, hoosuled on kollase tipuga, must lühike saba lõpeb kollase vöödiga. Tiivad on linnul kolmnurksed. Tiivamuster peegeldab sageli isendi vanust: noorlindude hoosulgedel heledat ainult laba-hoosulgede välislabadel, sellest moodustub piki tiivaserva kulgev valge triip; vanalinnul on see triip kollasem ja laiem ning laba-hoosulgedel on ka valged tipuäärised. Plastiknaaste meenutavad väikesed punased sarvliistakud on pikimad ja rohkearvulisemad vanade isaslindude küünra-hoosulgedel, noortel emaslindudel neid pole või leidub väga vähe. Sulestik on pehme ja tihe. Vanemaks saades muutub lindude sulestik  värvikamaks, emaste sulestiku toon jääb siiski pastelsemaks. Nokk on siidisabal tugev, lühike ja tipul veidike kõverdunud.[5]

Elupaigad ja pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisaba pesitsusalad asuvad tundra-ja metsavööndis. Sotsiaalse linnuna veedab siidisaba enamuse elust parves. Kui pesad on lähestikku, siis toimub isegi toiduotsing salgana. Lõuna poole toovad neid ränded toiduotsingul. Nad saabuvad suurte parvedena ja teevad kiiresti tühjaks kõik pihlakad ja muud marja puud-põõsad, kust aga midagi võtta on. Inimest nad peaaegu ei karda. Tundrapiirkonnas siidisabal looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Seetõttu on ta rändel madala ohutajuga ja langeb kergesti väikekiskjate ja röövlindude saagiks.[6]

Siidisabade pulmamängud algavad juba talvel, veel enne, kui nad talvitumiskohtadest oma pesitsuskohtadesse naasevad. Isaslind saadab väljavalitud partnerit ning laseb kuuldavale iseloomulike häälitsusi. Seejärel ajab ta oma suure peatuti turri, laseb saba rippu ja ajab suled nii kohevile, et näeb palju suurem ning ümaram välja, kui ta tegelikult on. Kui emaslinnule isane meeldib, ajab ka tema oma suled puhevile ning seisab isaslinnu kõrvale, isane aga kostitab teda toiduga ning ulatab talle kingitusi, milleks võib olla oksake või puukooretükike. Niisugune rituaal kordub mitu korda.[4]

Linnud pesitsevad metsavööndis tiheda kuuse või männi okste vahel tavaliselt eraldi paaridena, kuid mitte kuigivõrd territoriaalselt, sest tihti pesitsevad paarid ligistikku. Pesa koosneb okaspuuraagudest, põdrasamblikust ja rohust ning on tassikujuline. Pesa seinad vooderdatakse rohuga ning põhi vooderdatakse sulgedega. Pesa paikneb okaspuul maast 3-15 meetri kõrgusel ning tavaliselt tüve vastas.[6]

Siidisabad on monogaamsed ning nad sigivad 1 kord aastas. Emaslind muneb mais-juunis 5-6 läikiva pinnaga muna, mis on halli või kahvatusinist värvi. Emaslind haub mune 14-15 päeva ning sellel ajal isaslind toidab teda. Poegi hooldavad ja toidavad mõlemad vanalinnud ning neid toidetakse enamasti selgrootutega. Pojad lahkuvad pesast 15-27 päeva pärast koorumist, umbes juulikuu alguses, kui nad õpivad lendama.[6]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisabad on ainukesed linnud Euroopas, kes suudavad kuude kaupa üksnes puuviljadest-marjadest elatuda. Hulk teisigi linde, nende hulgas rästas, kuldnokad ja põõsalinnud söövad kevadel ja sügisel suurel hulgal marju, kuid igaüks neist peab sööma lisaks mõnel määral ka selgrootuid. Seda siidisaba ei tee, tema pugib ainult marju, vahel sekka natuke õunu.[6]

Siidisabal on oma toidu suhtes üks põhiline kohastumus, erinevalt teistest lindudest.. Siidisaba nokapära on sellise suurusega linnu jaoks märkimisväärselt lai- 11 millimeetrit. See võimaldab tal neelata peaaegu iga suurusega loodusest saada olevaid vilju ja neid, mida ta neelata ei saa on jäme nokk suuteline nokkima (näiteks õunu). Ühel keskmisel talvepäeval võib siidisaba süüa 600 kuni 1000 marja, ligikaudu võrdselt tema kahekordse kehakaaluga.[6]

Siidisabad on aplad linnud, kes neelavad pihlamarju tervelt ning robistavad neid ka ohtrasti maha. Kui pihlakamarjad otsa saavad, asuvad siidisabad kadaka- ja viirpuumarjade ning mustikate ja pohlade kallale. Isegi paljud mürgisena tuntud marjad kõlbavad neile toiduks. Marjad läbivad soolestiku umbes poole tunniga, mille jooksul seeditakse ära ainult marjade mahlane osa, seemned visatakse tagantotsast välja. Kiire töötlus mao happelises keskkonnas vaid tõstab marjades olevate seemnete idanemisvõimet ning nii levitavad siidisabad tõhusalt paljusid marjapõõsaid. [7]

Pesitsushooajal muutub siidisaba toidusedel märgatavalt. Põhjamaises pesitsuskohas, taigas, on külluslikult sääski ja kihulasi ning mõned kuud elatub siidisaba suurem jaolt nendest. Ta tangib neid õhust püüdes, varitsedes oksal ja sööstes neid lennult napsama. Marjadieet nõuab söögi kõrvale ohtralt vett. Hiljem võib ta sama moodust kasutada langevate lumehelveste püüdmiseks, sest tema ebatavaline roog vajab ohtralt vedelikku.[6]

Siidisabad pesitsevad väga hilja, harva enne juunikuud, et ära oodata suviste marjade valmimine- nii vanalinnud kui ka pojad vajavad neid pesitsemise ajal ja järel lisaks putukatele. Ümbruskonnas laiguti leiduva toidu otsingute tõttu väldivad siidisabad territoriaalsust ja toituvad tihti pesast üsnagi kaugel salguti koos.[6]

Tagasipöördumine üksnes marjatoidule pesitsushooaja lõpul käib aeglaselt ning oleneb ilmaoludest ja putukavarudest. Igatahes hakkavad siidisabad sügise tulles jälle ainiti marju seirama ja muutuvad neist sõltuvaiks, eriti pihlamarjadest. Pihlamarjade varud määravad nende liikumise järgnevatel kuudel. Kui saak on rikkalik, jäävad linnud taigavöötmesse, oma pesitsuspaikade lähedusse. Kui saak kehv, samas aga siidisabade pesitsustulemused olid head, läheb lindude tihedus väheste marjavarudega vastuollu ja siidisabad lahkuvad lõuna poole marjade otsingule, siis on neid sageli suurel  arvul Euroopa parasvöötmes. Sellist nähtust tuntakse kui invasiooni (väljapurset) ja see viib linde palju kaugemale lõuna poole nende normaalsest talvitusalast.[6]

Siidisaba nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisabadel on rahvasuus mitmeid nimesid nagu näiteks talvelind, külmalind, pihlakapoiss, kadakapüü, kadakakull, tuttpea, tuttmüts, tutt-tili, viristaja ja sirinokk. Siidisabad on oma rahvapärased nimed saanud siidisabade saabumine, nende isu marjade järele ja valju siristamise järgi.[4]

Siidisabad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse saabuvad siidisabad enamasti septembris või oktoobris, kuid suurem läbiränne toimub siiski hilisest oktoobrist läbi kogu novembri kuni detsembrini välja. Mõnel aastal on linde väga suurtes hulkades. Vahel jääb siidisabad siia kogu talveks, nende arvukus kõigub 500 ja 20 000 vahel.Siidisabade kevadine tagasiränne toimub märtsist maini. Väga harva võivad siidisabad Eestis ka pesitseda.[4]

Kaitse Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisaba kuulub III kategooria kaitse alla (III kategooria kaitse kuuluvad on liigid, kelle arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisaba on ainuke linnuliik Euroopas, kes suudab külmades oludes elatuda ilma loomse toiduta. Tarvitades suurtes kogustes käärinud marju ja puuvilju võivad nii “purju” jääda, et ei suuta enam isegi lennata. Siidisabade organism omastab alkoholi kergesti. Sellisel juhul muutuvad linnud eriti julgeks ning võivad kergesti kassi küüniste vahele sattuda või lennata akendesse. [7]  Purjus olekus võib kaduda tolerantsus liigikaaslaste suhtes ja on esinenud rünnakuid klaasilt peegelduva teise linnu  kujutise suhtes. Tavaolekus kõrgelt sotsiaalsed linnud. Esineb rituaalset toiduvahetust, kus näiteks üks lind (tavaliselt isaslind) toob teisele marja. Marja antakse edasi-tagasi, kuni lõpuks üks lindudest (tavaliselt emalind) selle ära sööb. Marja võidakse edasi anda ka linnult linnule mööda oksal paiknevat linnurivi, kuni üks lindudest selle alla neelab.

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Siidisabade hüüd on kõrgetooniline siristamine, laul koosneb ühesugustest helidest. Häälitsusele on tunnuslik hõbeselge  „sirr“, mis lendavatest salkudest kostab pidevalt voogava helina. Siidisabde tagasihoidlik laul koosneb lihtsatest kutsehüüulaadsetest stroofidest.[5]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ""Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008"". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. Failitüüp: PDF.
  2. 1 BirdLife International (2004). Bombycilla garrulus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 12 May 2006.
  3. Sterry, P. (2006). Mis lind see on? : lühike ülevaade enamlevinud aialindudest Euroopas. Harjumaa: Varrak. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Lundevall, C.-F. (2005). Põhjamaa linnud. Harjumaa: Varrak. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Jonsson, L. (2000). Euroopa linnud: Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Couzens, D. (2005). Linnud: Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat. Tallinn: Varrak. 
  7. 7,0 7,1 Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. (2001). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht. Tallinn: Varrak. Lk 235-236.