Sigade punataud
Sigade punataud (inglise keeles swine erysipelas, vene keeles рожа свиней, soome keeles sikaruusu) on maailmas laialt levinud sigade nakkushaigus, mida põhjustab bakter Erysipelothrix rhusiopathiae. Lisaks sigadele haigestuvad koduloomadest kalkunid, kanad, pardid, haned ja lambad. Vaaladel ja loivalistel põhjustab Erysipelothrix rhusiopathiae septitseemiat, inimestel paikset nahapõletikku ehk erüsipeloidi (ebaroos). Sageli nakatuvad punatauditekitajaga farmitöötajad ja kalatöötlejad. Haigus võib kulgeda inimesel ka septitseemiana, kroonilisel juhul septilise endokardiidi või artriidina.[1]
Epidemioloogia ehk levik[muuda | muuda lähteteksti]
Erysipelothrix rhusiopathiae on sigala ümbruses ja keskkonnas laialt levinud bakter, mille kandvus on tervetel sigadel kuni 50%.[2] Haigestunud siga eritab baktereid nii rooja, uriini, sülje kui ninanõrega. Haigust võivad sigalas levitada ka närilised. Roojas püsib tekitaja nakkusvõimelisena üle kuu. Bakterit on leitud mitmetest imetajatest (lammas, koer, vaal, hüljes) ja lindudest ning kaladest.[3]
Etioloogia ehk haiguse põhjus[muuda | muuda lähteteksti]
Punataudi tekitab grampositiivne kepike Erysipelothrix rhusiopathiae. Tekitaja on katalaasnegatiivne alfahemolüütiline kepike, mida rühmitatakse aglutinatsiooni reaktsiooni alusel A-, B- ja N-gruppi. A-grupi bakterid on ägeda haiguse tekitajad, B- ja N-gruppi seostatakse kroonilise haigestumisega. Bakteri rakukesta antigeenide järgi eristatakse tekitajal 22 serotüüpi, mis on erineva patogeensusega. Vähepatogeensed tüved põhjustavad subkliinilist haigestumist.[1]
Sümptomid ehk haiguspilt[muuda | muuda lähteteksti]
Punataudi haigestuvad tavaliselt üle kolmekuused sead. Nooremaid sigu kaitsevad vaktsineeritud emistelt emapiimaga saadud antikehad ja seetõttu nad haigestuvad harva. Punataud kulgeb sigadel üliägedalt, ägedalt või krooniliselt.[4]
- Üliäge vorm kulgeb baktereemiana, loomal on kõrge palavik (41−42 °C), ta on isutu ning tema liikumine on valulik ja nahk punetab. Sigalas esineva üliägeda taudipuhangu käigus surevad üksikud loomad haigusnähtudeta.[4]
- Ägeda punataudi nahavormile ehk dermatiidile on iseloomulikud rombjad nahapinnast kõrgemad punased-lillad laigud, mis ilmuvad 24 tunni jooksul. Ilma ravita on akuutsete haigete suremus kõrge. Hilise tiinuse korral võib tiinus katkeda.[4]
Rombjad laigud haigestunud sea nahal - Kroonilise punataudi sümptomid on sageli vähemärgatavad. Polüartriidi tõttu loomad lonkavad, nende kasv on aeglane. Südame sisekesta põletiku ehk endokardiidi tõttu tekivad kolmehõlmsetel klappidel tüüpilised nn lillkapsa vohandid. Südame tabandumisel täheldatakse südames kahinaid, võib esineda äkksuremust. Haiguse krooniline kulg põhjustab arvatavalt suurimat majanduslikku kahju.[5]
Patogenees[muuda | muuda lähteteksti]
Sead nakatuvad suukaudselt, näiteks nakatunuga otsekontakti teel. Ägeda baktereemia tekib 3–18-kuustel sigadel ja ravi puudumisel on suremus suur.[1] Septitseemiale järgneb dermatiidivorm punaste kuni lillade rombjate laikudega. Kroonilise kulu korral esineb sigadel mittemädane polüsünoviit, proliferatiivne polüartriit või endokardiit. Tabandunud liigeste kõhr hävineb, liiges muutub kuivaks ja liikumatuks. Krooniliselt haige loom tuleb hukata.[5]
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Sigade punataudi diagnoositakse kliinilise pildi või mikrobioloogilise uuringu leiu alusel. Punataudi tuleb eristada sigade katkust, leptospiroosist, streptokokkoosist, salmonelloosist ja Siberi katkust.[4]
Profülaktika[muuda | muuda lähteteksti]
Punataudi vastu vaktsineeritakse vähemalt kaheksa nädala vanuseid kesikuid, kasutades inaktiveeritud ehk surmatud vaktsiini. Tõhusa humoraalse immuunsuse saavutamiseks revaktsineeritakse põhikarja sigu vähemalt korda aastas. Levinud on põhikarja emiste vaktsineerimine enne igat aretustsüklit ja lihasigade vaktsineerimine enne nuumaperioodi. Kuna haigustekitaja Erysipelothrix rhusiopathiae on looduses laialt levinud ja nakkust levitavad paljud loomad, näib punataudi likvideerimine sigalast võimatu.[3]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Punataudi esmasravim on penitsilliin. Ravi kestab 3‒5 päeva, et vältida haiguse kroonilist kulgu. Haiguspuhangu korral sigalas kasutatakse ka hüperimmuunseerumit. Siga saab terveks mõne päevaga. Kroonilise kulu korral, kui esineb liigesepõletik või südameklapi kahjustus, on tervistumine lootusetu ja loom eutaneeritakse. Humaanmeditsiinis kasutatakse peale penitsilliini ka erütromütsiini, tsefalosporiini ja klindamütsiini.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Songer, J. G. (2005). Veterinary Microbiology: Bacterial and Fungal Agents of Animal Disease (inglise). Philadelphia: Elsevier. Lk 91–94. ISBN 0-7216-8717-2.
- ↑ Rautala, Helena (1999). Sikalan eläinlääkärikirja (soome). Jyväskylä: Gummerus. Lk 186–187. ISBN 951-96356-6-1.
- ↑ 3,0 3,1 Straw, Barbara E. (2006). Diseases of Swine (inglise) (üheksas trükk). Iowa: Blackwell Publishing. Lk 629–637. ISBN 978-0-8138-1703-3.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Jackson, P. G. G. (2007). Handbook of Pig Medicine (inglise). Philadelphia: Elsevier. Lk 194–195. ISBN 978-0-7020-2828-1.
- ↑ 5,0 5,1 The Merck Veterinary Manual (inglise) (kaheksas trükk). USA: Merck & CO. 1998. Lk 454–455. ISBN 0-911910-29-8.