Semantilised rollid
Semantilised rollid (temaatilised rollid) on rollisuhted entiteetide ja sündmuste või omaduste vahel, süntaksitasandil suhted predikaadi ja selle argumentide vahel [1]. Semantilistest rollides on ilmunud mitmeid käsitlusi ja arvamusi, mistõttu ei ole võimalik nendest ühtset ja põhjapanevat loendit esitada. Nende arv ja sisu sõltub uurimiseesmärgist.[2]
Semantiliste rollide ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Semantilise rolli mõiste on teoreetilises keeleteaduses kasutusel 1960. aastate lõpust, kui ilmus Charles Fillmore'i käändegrammatika artikkel [3]. Temal kandsid semantilised rollid käände või käändesuhete, ka süvakäänete nimetust. Fillmore sõnas varasemate traditsioonide põhjal, et käändesuhted ei ole üksüheses seoses grammatiliste suhetega, vaid üks kääne võib esineda mitmel moel. Esialgu tõi ta välja kõigest kuus käänet, hiljem ta täiendas ja täpsustas oma käsitlust.[4]
Järgmisena esitas oma käsitluse semantilistest rollidest Ray Jackendoff aastal 1972 teoses „Semantic Interpretation on Generative Grammar” [5]. Erinevalt Fillmore'ist on Jackendoffi (ja Gruberi) käsitluses süntaks ja semantika lahutatud ning nimisõnafraasid võivad olla seotud mitmete temaatiliste rollidega [6]. Ta räägib oma teoses viiest Gruberi temaatilisest suhtest, lisades omalt poolt veel n-ö teisesed temaatilised suhted, kuna need on olulised verbitähenduste erinevuste määramisel, sest sel viisil saavad temaatilised suhted kombineeruda. Lisaks pakub Jackendoff välja ka temaatiliste suhete hierarhia.[7]
Mitmete käsitluste ilmumise tõttu on nähtusele antud ka erinevaid nimetusi: temaatilised rollid, teeta-rollid, semantilised rollid. Mõni käsitlus teeb neil terminitel vahet, kuid üldiselt peetakse neid samaks nähtuseks.[8]
Levinumad semantilised rollid[muuda | muuda lähteteksti]
Tegijarollid[muuda | muuda lähteteksti]
- Agent – tegevuse aktiivne elluviija, tavaliselt elus. Näiteks lauses Poiss korjas õunu on poiss agent, sest ta on tegevuse liikumapanev jõud. On selge, et ta sooritab korjamist sihilikult ja eesmärgipäraselt.[1]
- Autor – viib küll tegevuse läbi, kuid pole selle otsene põhjustaja. Seda nimetatakse ka agendi passiivseks vormiks. Tüüpiliselt elutud, sest nad sooritavad tegevust, mis ei lähtu nendest enesest. Näiteks lauses Paat triivis jõel on paat autor.[1]
- Instrument – vahend, millega viiakse tegevust läbi. Tüüpiliselt on instrument eesti keeles kaasaütlevas käändes, kui on grammatilise subjektina olemas ka agent või autor (nt lauses Mari lõikas noaga leiba on noaga instrument, millega tegevust sooritatakse ja Mari agent). Kuna aga instrument on tegevuse sooritamise puhul tihtipeale oluline, võib ta olla lauses ka grammatiline subjekt ning agent või autor on väljendatud mõnel muul moel (Nuga lõikas Mari käes leiba hästi).[1]
Vastuvõtjarollid[muuda | muuda lähteteksti]
- Patsient – talle on suunatud tegevus ja ta muutub tegevuse tagajärjel. Tavaliselt on patsient grammatiline objekt ehk sihitis (nt Tüdruk lõhkus klaasi). Patsiendiks peetakse ainult neid objekte, mis tegevuse käigus muutuvad. Patsient on seotud ka transitiivsusega – mida rohkem on patsient tegevusest mõjutatud, seda transitiivsem on verb.[1]
- Kogeja – roll, kelle seisundit mõjutab mingisugune sündmus, kusjuures ta ise pole sündmuse põhjustaja ega ka kellegi tegevuse mõju all. Kogeja tunneb ja kogeb asju, mis juhtuvad iseenesest. Tüüpiliselt esineb kogeja koos tajuverbidega (nt Tüdruk nägi lilli).[1]
- Saaja – passiivne roll, kes sündmuse tulemusena saab midagi omale või satub mingisse seisundisse kellegi teise tegutsemise tõttu. Kõige tüüpilisemad saajad on argumendid verbide saama ja andma juures (nt Isa andis pojale raamatu). Saajat võib pidada ka sekundaarseks patsiendiks.[1]
Ruumirollid[muuda | muuda lähteteksti]
- Teema – liikumissündmuse ajal liigutatav entiteet, mis on sarnane patsiendiga. Neid eristab see, et teema liigub agendi jõupingutuste tõttu, kuid ei muutu tegevuse käigus (Mängija lõi palli üle võrgu), aga patsient muutub (Mängija lõi palli lössi).[1]
- Lähte- ja sihtkoht – sündmuse kohad, kust kuhu agent või teema liigub (nt lauses Jüri jookseb kodunt staadionini on kodunt lähtekoht ja staadionini sihtkoht).[1]
Üldistusastmed[muuda | muuda lähteteksti]
Robert D. Van Valin noorem on semantilisi rolle eristanud kolmel üldistusastmel:
- verbispetsiifilised rollid (nt jooksma > jooksija, mõtlema > mõtleja);
- temaatilised rollid ehk semantilised rollid (agent, kogeja, patsient jne);
- makrorollid tegija (actor) ja alluja (undergoer).
Mida suurem on üldistusaste, seda vähem on rollidevahelised erinevused esil. Makrorollid on olulised selleks, et leida erinevate semantiliste rollide vahel ühisosa. Näiteks alluja makrorolli kuuluvaid semantilisi rolle ühendab see, et nad on kõik sündmusest mõjutatud. Samuti aitavad makrorollid kaasa keeleliste üldistuste tegemisele, kui analüüsima peab palju lauseid, sest iga semantilise rolli üleslugemine võib minna kohmakaks. Ja mida üldisemad rollid on, seda neutraalsemad on semantilised vastandused. Kõige tüüpilisem tegija on agent ja kõige tüüpilisem alluja on patsient. [9]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Renate Pajusalu (2009). Sõna ja tähendus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ Lindström, Liina; Taremaa, Piia (2013). Semantilised rollid keeleuurimise vahendina. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri 4, lk 40.
- ↑ Fillmore, Charles J. (1968) The case for case. In Emmon Bach, Robert T. Harms, eds. Universals in linguistic theory, 1–88. New York: Holt, Rinehart, and Winston.
- ↑ Lindström, Liina; Taremaa, Piia (2013). Semantilised rollid keeleuurimise vahendina. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri 4, lk 37−38.
- ↑ Lindström, Liina; Taremaa, Piia (2013). Semantilised rollid keeleuurimise vahendina. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri 4, lk 38.
- ↑ Jackendoff, Ray (1972) Semantic interpretation in generative grammar. Cambridge, MA: The MIT Press, lk 34-43.
- ↑ Jackendoff, Ray (1972) Semantic interpretation in generative grammar. Cambridge, MA: The MIT Press, lk 29-46.
- ↑ Õim, Haldur, Heili Orav, Piia Taremaa (2009). Lihtlause semantika. – Keel ja Kirjandus 7, lk 495
- ↑ Robert D. Van Valin Jr (2001). An introduction to syntax. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 28-32.