Selvelaud

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Selvelaud on iseteeninduslaud. Selvelaudadeks võime nimetada laudu, mille juures ei istuta ning teenindatakse end ise. Suupisted ja joogid võivad olla laudadel, neid võivad teenindajad pakkuda ka kandikutelt või baarist. Söömine võib toimuda nii istudes kui ka seistes.[1]

Levinumad selvelauad on furšettlaud, Rootsi laud, puuviljalaud, juustulaud, kokteililaud, eeljoogilaud, tervitusjoogilaud. Toidud ja nõud paigutatakse ühele või mitmele lauale/tasandile, mille ääres ei sööda. Need lauad kaunistatakse, road serveeritakse suurtel vaagnatel või kaussides. Söömiseks kaetakse eraldi lauad, mis võivad asuda ühes või mitmes ruumis. Selvelaudu kaetakse pidulike sündmuste puhul nii siseruumides kui ka vabas õhus. Laudade suurus, paigutus ja liik sõltub sündmuse iseloomust ja tellitud toiduvalikust.[2]

Selvelaua mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Selvelaudadeks on sobilikud ruudu- või ristkülikukujulised, ovaalsed, ümmargused ja erikujulised lauad. Laua pinda arvestatakse üldiselt 1 m laua pikkust 6–10 külalise kohta. Laudade laiuseks soovitatakse ühest küljest kasutatavalt vähemalt 60 cm ning kahelt küljelt ligipääsuga 1,2–1,5 m. Optimaalseks laua kõrguseks peetakse enamasti 0,85–1,1 m. [3]

Selvelaua paigutus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Selvelaud võib asetseda seina ääres.
  • Juhul, kui selvelaud on ligipääsetav kahest või enamast küljest, peaks laud asetsema seinast vähemalt 1 m kaugusel.
  • Uksest on selvelaud vähemalt 1,5 m kaugusel.
  • Selvelaua ja söögilaudade vahe ei tohiks olla vähem kui 1,5 m.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kotkas, M; Roosipõld, A (2010). Restoraniteenindus. Tallinn: Argo. 
  2. Rekkor, S; Kersna, A; Roosipõld, A; Merits, M (2014). Toitlustuse alused. Tallinn: Argo. 
  3. 3,0 3,1 Rekkor, S; Eerik, R; Parm, T; Vainu, A (2013). Teenindamise kunst. Tallinn: Argo.