Seltsinguleping
Seltsinguleping on võlaõiguslik leping, mille kohaselt seltsinglased kohustuvad tegutsema ühise eesmärgi saavutamise nimel, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1).[1] Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ning arvestama teiste seltsinglaste huvidega (VÕS § 580 lg 2).
Ühise eesmärgi saavutamiseks panuste tegemise all peetakse silmas igasugust ühise eesmärgi edendamist, sealhulgas vara võõrandamist seltsingule, vara seltsingu kasutamisse andmist või seltsingule teenuse osutamist (VÕS § 581 lg 1). Sealjuures eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.
Seltsingulepingule esitatavad nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Üldjuhul kehtib ka seltsingulepingute puhul dispositiivsuse põhimõte ning pooled võivad lepingu sõlmida mis tahes vormis. See tähendab seda, et seltsinguleping võib olla sõlmitud ka suulises vormis. Siiski tuleb silmas pidada VÕS § 33 lg 2, mille kohaselt tuleb õiguse või asja omandamine, mille osas on seadusega kehtestatud kohustulik vorminõue, sõlmida ka seltsinguleping vastavas vormis. Näiteks kinnisasja omandamisel kehtib vorminõue[2] ning seega kehtib ka kinnisasja üleandmise kohustuse üleandmise või kinnisasjade omandamisel seltsingu varasse vorminõue (AÕS § 119). See tähendab seda, et kuna kinnisasja seltsinglaste ühisomandisse omandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud, peab olema notariaalselt tõestatud ka seltsinguleping.
Seltsingu seos perekonnaõigusega[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna varalised suhted on reguleeritud abielu ja mitte kooselu korral, siis on varaliste suhete klaarimisel sageli kasutatud ka kooselulise koostegutsemise ühisele eesmärgile osutamist.
Riigikohus on oma praktikas aga järeldanud, et ainuüksi isikute abieluline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta, kuna sellest ei tulene isikutele siduvaid kohustusi VÕS § 2 ja VÕS § 8 lg 1 tähenduses, mis eeldab poolte tahet siduvateks kohustusteks teatud tegevusi sooritada. Ka ühine majapidamine ei kanna seltsingule omast ühise eesmärgi saavutamist.[3] Riigikohus on rõhutanud, et vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühiste kulutuste tegemine ei vasta seltsingu sätetes kajastatule, kus eesmärgiks on mingi konkreetse tulemuse või konkreetse varalise eesmärgi saavutamine.
Kuid see ei tähenda, et seltsingusuhe abieluvälise kooselu poolte puhul üldse võimalik ei oleks. Peab olema konkreetne ühine eesmärk, mille nimel pingutusi tehakse ning võrreldavad panused eesmärgi täitmiseks.
Seltsingu likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme jaotamisel saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulisi ja võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid ning kui pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemalt majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.[4]
Seltsingu likvideerimist reguleerib VÕS § 600, mille lg 1 kohaselt seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel, kus likvideerimisele kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
[1]Võlaõigusseadus. – RT I, 20.02.2019, 8.
[2]Asjaõigusseadus (2019). – Riigi Teataja, RT I, 22.02.2019, 11; https://www.riigiteataja.ee/akt/12807782?leiaKehtiv
[3] RKTKo 03.12.2014 3-2-1-109-14, p-d 14 -19
[4] RKTKo 24.09.2019 2-16-12328/138, p 12