Schipperke
| Schipperke | |
|---|---|
| |
| FCI standard nr 83 | |
| Rühm | 1: lamba- ja karjakoerad (v.a šveitsi alpi karjakoerad) |
| Alarühm | 1: lambakoerad |
| Standard nr | 83 20.01.2010 (en et) |
| Päritolumaa |  Belgia
|
| Töökatsed | ei |
| Kasutus | väike valve- ja seltsikoer |
| Tunnused | |
| Kaal | 3–9 kg[1][2] |
| Kattekarv | rikkalik, tihe, sirge, üsna karm ning tugeva tekstuuriga pealiskarv, seega katsudes kuiv ja tugev[1][2] |
| Karvkate | üleni must[1][2] |
 Meediafailid Wikimedia Commonsis
| |
| Koer (Canis lupus familiaris) | |
Schipperke on Belgiast pärinev väike koeratõug, keda hakati aretama 16. sajandi alguses. Vaieldud on selle üle, kas schipperke on spits või miniatuurne lambakoer, aga praegu kuulub tõug FCI klassifikatsiooni alusel karjakoerte hulka, FCI standardi number on 83.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Schipperke jätab oma väikesest kasvust hoolimata hundiliku üldmulje. Tal on kiilukujuline pea ja väikesed püstise asetusega kõrvad. Pehmet ja kohevat aluskarva katab karmim ja pikem üleni must pealiskarv, mis moodustab kaelal iseloomuliku kaeluse. Ka tagajalgadel on pikemad karvatutid.
Seda tõugu koerad kaaluvad 3–9 kg. Kutsikad võivad sündida sabaga või ilma, mõnes riigis see kupeeritakse. Lubatud on nii pikk kui ka lühike saba, mis ripub vabalt või on koera selja peal. Väikeseks aretatud lõualuu tõttu võib sellel tõul esineda valehambumust, mida loetakse välimiku hindamisel veaks. Lubatud on mõne purihamba puudumine.[2]
Schipperke'd on tuntud oma kangekaelsuse, jonnakuse ja ulakuse poolest ning nad jahivad hea meelega väikseid loomi. Tema kohta öeldakse vahel "väike must kurat" või "väike must rebane". Nad on uudishimulikud ja väga energilised koerad ning nõuavad palju tegelemist ja pidevat järelevalvet. Schipperke'd on targad, aga iseseisvad, seega valivad nad, kas kuulata parasjagu omanikku või teha seda, mis endale pähe lööb. Laste ja teiste pereliikmetega on nad heasüdamlikud ja sõbralikud. Nad on valjud haukujad ja võivad olla teiste koerte vastu agressiivsed.
Tervis[muuda | muuda lähteteksti]
Schipperke'del ei ole enamasti tõsiseid terviseprobleeme, isendid elavad tihti 17–18 aasta vanuseks. Ühendkuningriigi kennelliidu järgi on koerte elueamediaan 13 aastat. Uuringus arvesse võetud 36 koerast elas vanim 17,5-aastaseks.[3] Neile koertele saab tihti saatuslikuks liiga vähene liikumine ja ülesöötmine, mis võivad põhjustada liigeseprobleeme ning hammaste, südame, kopsude ja seedeelundkonna haigusi.
Schipperke'del esineb MPS IIIB (mukopolüsahharidoos), mis on pärilik lüsosomaalne ladestumishaigus. Selle tunnused – värisemine, raskus tasakaalu hoida, raskused takistustel, nagu treppidel – ilmnevad 2–4 aasta vanustel koertel. Haigus on progresseeruv ja sellele pole ravi, mistõttu otsustatakse tavaliselt 1–2 aastat pärast haiguse avastamist eutanaasia kasuks. See geneetiline mutatsioon esineb kuni 15%-l tõust.[4]
Hooldus[muuda | muuda lähteteksti]
Schipperke'd ei vaja kulukaid ega aeganõudvaid karvahooldusprotseduure, aga nad ajavad küllaltki palju karva. Karva hea seisundi säilitamiseks piisab iganädalasest harjamisest, milleks on parim kasutada harja, mis ulatub aluskarvani. Karva pügada ega trimmida ei ole vaja. Kaelus omandab kohevil kuju iseenesest.
Schipperke'de aluskarv võib aastas vahetuda mitu korda, emastel enamasti tihedamini kui isastel. Sel ajal tulevad kasuks soojad vannid, mis aitavad karva eemaldada. Karvaajamine kestab mitu päeva või isegi nädalat ja see võib tagasi kasvada kuni kolm kuud.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Schipperke'sid tunnustati ametliku tõuna 1880. aastatel, esimene ametlik standard väljastati aastal 1889. Suur osa infot nende ajaloo ja põlvnemise kohta tuleb prantsuskeelsest ajakirjast Chasse et Pêche (Jaht ja Kalastus).
Nimetus schipperke, mis anti koerale ametlikult aastal 1888, tähendab väikest laevameest, eesti keeles hüütigi neid koeri laevakoerteks. 1920. aastatel hakkasid belglased avaldama arvamust, et nimi tuleneb hoopis hollandikeelsest sõnast shapocke või scheperke, mis tähendavad väikest karjust, sest schipperke sarnanes Belgia groenendael'iga. See idee avaldati 1894. aastal Chasse et Pêches, kus üks belgia mees kirjutas: "Kui see väike koer ei oleks alati olnud laevade valvaja, kust ta saab oma nime schipperke (väike laevamees), siis oleks ta võinud olla ka scheperke (väike karjus)." Koerad töötasid tihti kanaleid pidi sõitvatel laevadel, kus neil oli mitu tööd: valvamine (hädaohust andsid nad teada oma raevuka haukumisega), kahjurite hävitamine ja kaubahobuste kandadest näksamine, et neid liikuma ajada. Tänu vaprusele, seiklushimule ja madala asetusega raskuskeskmele teatakse neid tänapäevani suurepäraste laevakoertena ning neid võetakse tihti jahtidele või kiirlaevadele. Schipperke'd ei kannata merehaiguse all.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Hovawart" (pdf) (inglise). FCI. Vaadatud 17. jaanuaril 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Schipperke" (pdf). EKL. Vaadatud 17. jaanuaril 2018.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. august 2013. Vaadatud 20. aprillil 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2014. Vaadatud 20. aprillil 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.shalako.com/belgium.htm