Sallitants

Sallitants on salliga tantsitav tants, mida tantsisid naised seltskonnas 18. ja 19. sajandil.

Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener, kes ka ise võlus mehi sallitantsuga, on seda oma raamatus "Valérie" kirjeldanud järgmiselt:

"Valérie palus endale ulatada oma rätiku – see oli tumesinine musliin, ta lükkas juuksed otsaesiselt kõrvale ja asetas rätiku oma juustele. Nüüd langes see ta meelekohtadest mööda õlgadele, ta otsaesine joonistus teravalt välja, otsekui iidsel raidkujul. Nüüd ei olnud ta juukseid enam näha, ta silmad sulgusid ja tavaline naeratus kadus vähehaaval, ta kallutas pead ettepoole, rätik libises vaikselt ta rinnal ristatud kätele. [...] Erinevad tantsufiguurid, mis kujutavad kord kohutavaid stseene, kord liigutavaid olukordi, on otsekui ilmekas keel, mis väljendab hinge ja tunnete voogamist. Kui tantsija kasutab puhtaid ja klassikalisi vorme, kui seda lisaks sellele toetab ka näo väljendusrikkus, on tantsu mõju kirjeldamatu. Leedi Hamilton, kellel olid kõik need haruldased eeldused, oli esimene, kes esitas selle dramaatilise, kui nii võib öelda, tantsu idee. Rätikut, ammuste aegade riietuseset schalli võib nii lihtsalt kasutada mitmete erinevate asjadena – nii drapeeringu kui ka loorina, see võib aeg-ajalt katta osa näost, andes sellele kirjeldamatult võluva väljendusrikkuse."