Sakalovapalo kääpad

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sakalovapalo kääbaskalmistu)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sakalovapalo kääpad

Sakalovapalo kääpad on iidne matmispaik, kalmistu Setomaa vallas Obinitsa külas.

Kunagi asus kääbaste juures kivirist ning see koht oli piirkonna inimeste jaoks tähtis ja tuntud. Kivirist hävitati nõukogude võimu ajal, samal perioodil hävitati ka mitmeid kääpaid, kus kääpa liiva kasutati mööda mineval teel libeduse tõrjeks. Rist oli annetuskohaks kuhu möödujad tõid raha, nööpe, lõngajuppe ja muid asjakesi. Risti juurde põõsaste külge seoti punaseid ja valgeid paelu. Vanarahvas pidas kääpaid Põhjasõja- või rootsiaegseiks ja räägiti seoses kääbastega ka suurtest lahingutest[1]. Kääpaid on uuritud eri aegadel erinevate arheoloogide poolt. 1913. aastal teostas väljakaevamisi vene geoloog V. Kreiton. Hiljem on kääpaid uurinud Karin Mark, E. Astel, E. Richter, Jüri Linnus ja mitmed teised. Kääbaskalmistu võis esialgselt sisaldada 50 liivakääbast. Säilinud on nendest 36, millest 8 on pikk-kääbast ja 28 ümarkääbast. Kääpad on senini vanimad arheoloogilised muistised Obinitsa piirkonnas[2].

Legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe legendi kohaselt on tegemist Rootsi kalmistuga, mis on pärit Põhjasõja ajast (1700-1721). Ringikujulised kääpad olevat hobuste matmispaigad ja ovaalsed inimeste omad. Surnute mälestuseks olla pandud suur kivirist. Kord tahetud risti ära viia Taelova, aga hobused hakanud teel perutama ja taganema, nii toodud rist tagasi oma kohale. Veel on räägitud, et Sakalovapalo kääbaste juurde on maetud kulda ja see pidavad olema kohas kust on näha Saalesa või Saatse kiriku kupleid[1]. Põhjasõja lahingud olla kestnud kaua ka Obinitsa piirkonnas, kus olla langenud vene kindral Sokolovski (seto keeles Sakalov). Tema haud olla olnud kääbaste piirkonnas ning hauale olla pandud suur kivirist, mis olla aheldatud ketiga kasvava männi külge[2].

Lisaks sellele on vanarahvas rääkinud Sakalova palos elanud essütajast.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Valk, Heiki Palve, vanapatt ja pihlakas, Tartu, 1996.
  2. 2,0 2,1 Sillaots, Liidia Obinitsa ajast aega, Hilanamoro, 2006.