Rüütellikkus

Rüütellikkus on suursugustele meestele omistatav käitumiskoodeks, mis eelkõige avaldub sügavas lugupidamises, suuremeelsuses, abivalmiduses kokkupuutel teise inimesega.

Tänapäeval loetakse rüütellikuks peaasjalikult mehe austusväärne käitumine naise ees, ajalooliselt on aga see mõiste olnud laiem, rüütellik oli lahinguväljal vaenlasele armu anda, samuti vagadus ja aukartlikkus jumala ees.

Enamasti assotsieerub terminiga keskaegse Euroopa rüütliseisus, siiski on sarnaseid koodekseid eri aegadel olnud pea kõigis kultuurides.

Etümoloogia

Termin "rüütel" tuleneb prantsuskeelsest sõnast chevalier – mees, kes ratsutab hobusel. Turvistatud ratsasõdalasi hakati Prantsusmaal sedasi kutsuma 10. sajandi teisel poolel. Rüütlid said põhjaliku sõjalise väljaõppe, kallihinnalise sõjaratsu ning esmaklassilised relvad, see kõik eeldas suurt jõukust ja prestiiži.

Kasutus keskaegses kirjasõnas

11. kuni 15. sajandil kasutasid mitmed keskaegsed kirjamehed terminit "rüütellikkus", kuid iga autori puhul oli selle tähenduses erinevusi. Mõnikord tähistas see elukutset, teinekord sotsiaalset klassi, ilukirjanduslikes teostes nagu "Rolandi laul" tähistas sõna "rüütellikkus" väärikat tegutsemist lahingus.

Alates 12. sajandist hakati rüütellikkuse all mõistma erinevate moraalsete, religioossete ja sotsiaalsete normide kogumit, mida iga rüütel pidi järgima. Selle kogumi või koodeksi osad varieerusid piirkonniti, kuid põhilisteks väärtusteks olid julgus, ausus ja lojaalsus. Lisaks hakkas see suunama rüütlite igapäevast elu ja käitumist, rüütel pidi olema rüütellik ka siis, kui ta parasjagu polnud sõjateenistuses.

Keskaegsed rüütlid hindasid roomlaste pärandit, ülistasid nende vaprust, taktikat ja ideoloogiat. Sellest annavad tunnistust mitmete Vana-Rooma autorite sõjateemaliste teoste tõlked prantsuse keelde 13. - 15. sajandil. Juba 13. sajandil tõlkis Jean De Meun prantsuse keelde Vegetiuse sõjapidamise käsiraamatu "De Re Militari"

Vaata ka

• Rüütlikasvatus