Roy Holland

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Roy Fraser Holland (1923 Manchester5. märts 2013) oli inglise filosoof, Swansea koolkonna liige.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Oxfordi Ülikoolis University College'is ning sai 1948 magistrikraadi. Ta sai stipendiumi Gilbert Ryle'i juures õppimiseks. Seal lävis ta John Langshaw Austini ja Friedrich Waismanniga. Alates 1950. aastast oli ta University College of Swansea filosoofialektor. Seal õnnestus tal ühe korra kuulata Ludwig Wittgensteini, kes osales arutelus. Holland töötas seal kõrvuti Wittgensteini sõbra Rush Rheesiga ning sõbrunes Wittgensteini kaaslaste Norman Malcolmi ja Maurice O'Conoor Druryga. Aastast 1962 õpetas Holland ühe aasta Rochesteri Ülikoolis. Alates 1965. aastast oli ta Leicesteri Ülikooli filosoofialugeja ja 1967–1983 oli ta Leedsi Ülikooli filosoofiaprofessor. Hooajal 1981–1982 oli ta Aristotelian Society president.

Vaated ja ideed[muuda | muuda lähteteksti]

Ime ei ole mitte loodusseadusi rikkuv sündmus, vaid sündmus, mille toimumine on empiiriliselt kindel, kuid kontseptuaalselt võimatu.

Kurjuse probleemi filosoofiline arutelu on "nördimuse eetikast inspireeritud teodiike". Filosoofid eeldavad tavaliselt, et heal Jumalal peab kurjuse lubamiseks olema moraalselt küllaldane alus, kuid kurja suhtes tegutsemiseks või tegutsemisest hoidumiseks ei pea isegi inimesel olema küllaldast alust, rääkimata Jumalast.

Kõige kõrgematel tegudel (kurjale kurjaga mittevastamisel) ei tohiks olla mitte mingit põhjendit.

Õpetajal tuleb keskenduda sellele, et teha õpilastele kättesaadavaks kõige paremad ja kõige ilusamad asjad, mida ta teab, ja ainult need asjad.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Igavesti?[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "For Ever?" räägib Holland väljendi "igavesti" (for ever) tähendusest.

Kui küsida, mis tähendab, et mingi asi kestab igavesti, siis tavaliselt vastatakse, et see tähendab, et selle olemasolu jätkub, ilma et sellele tuleks kunagi lõppu, nii et "igavesti" on siis üks väljenditest, millega määratletakse kestust. Tavakasutuses see aga ei tähenda lõputut ajavahemikku. Aga ka teoreetilises arusaamises ei ole Hollandi järgi igavesust kui lõputut edasikestmist. Võidakse vastu vaielda, et kui kosmoloogid, teoloogid ja filosoofid sellest räägivad, peab neil laskma oma keelemängu mängida. Aga selle mängu juurde käib ka see, et seal aeg-ajalt klaaritakse mõisteid. Kui kosmoloog omistab millelegi füüsilisele absoluutselt lõputu kestuse, siis see on mõttetus. Teoloogid on küll peaaegu sunnitud omistama Jumalale absoluutse igavesti kestmise, kuid ka see viib mõttetuseni.

Martha Kneale uurib artiklis "Eternity and Sempiternity", kas igavene objekt peab olema lõputult kestev, ning vastab jaatavalt. Ta ei nõua, et igavik peab olema ajatu, nagu tavaliselt on tehtud, nii et jääb ainult paratamatuse nõue. Kneale jõuab järeldusele, et ajatus on kas sama mis lõputu kestmine või need käivad alati koos; paratamatusest järeldub lõputu kestmine, kuid mitte ümberpöördult; ajatus on piiramatu ajaline olemasolu, see käib ka ajatute tõdede kohta. Holland küsib: kui keegi ütleb, et kaks pluss kaks on homme neli või igavesti neli, kas see on ennustus? Kas ta võib tahta öelda, et kaks pluss kaks on igavesti neli, kuigi on mõeldav, et ei ole? Sel juhul saab ta asjast nii aru, et pluss korda kaks on neli kontingentselt, ja siis tuleb talle öelda, et ta pole matemaatilise propositsiooni loomusest aru saanud. Kui Kneale ütles, et paratamatusest järeldub lõputu kestus, siis ta ei saanud ju silmas pidada kontingentset lõputut kestust. Nii et Kneale pidi silmas pidama, et kaks pluss kaks peab (kontseptuaalselt) paratamatult olema neli. Aga milleks siis veel "igavesti"?

Aga kas mingi faktiline asi võib kontingentselt olla igavesti? Näiteks galaktikate ja elementide puhul ei näe tavaline keelemäng ette mõtet nende lõpust. Kui meil pole erandlikku vaimuseisundit, on need meie jaoks jäävad. Selle küsimuse esitamine annab tunnistust erandlikust vaimuseisundist. Rõhk igavesusel toob metafüüsilise nüansi, mille tõttu see küsimus pole faktiküsimus. Küsijale tundub, nagu ta teaks, mida see tähendab, et miski kestab absoluutselt igavesti. Holland eitab, et seda on võimalik teada, toetudes mõistelistele seostele, mis seovad kokku meie arusaamise spekulatsiooni tähenduse liigist ja astmest, meie arusaamise sellest, kuidas spekulatsioonist võiks saada miski, mis on kindel, ja meie arusaamise sellest, kuidas avastatakse, et spekulatsioon on tõene. Kui väidetakse spekulatiivselt, et miski kestab igavesti, siis Hollandi järgi pole võimalik teada, kuidas see väide kaotaks spekulatiivse iseloomu, sest see pole loogiliselt võimalik: otsustavat vaatlust pole põhimõtteliselt võimalik teha. Paistab, et väited, mis preditseerivad absoluutset igavesust, on taandumatult või paratamatult ennustuslikud, kuid tegelikult pole need üldse ennustused. Mille alusel üldse saaks üldse midagi niisugust uskuda?

Oletame, et keegi ütleb millegi kohta, et see ei paista niisugusena, et see peaks igavesti kestma, aga kui veab, siis see kesta igavesti. Mis vedamine see võiks olla, ja kuidas võiks miski niisugusena paista? See on rumalus. Aga võib-olla saab mõisteliselt otsustada, et miski on määratud igavesti kestma? Ainuke alus selliseks otsustuseks millegi kohta võikski olla see, et see tuleneb millegi olemusest. See saaks olla ainult jumalus. Mõnes jumalatõestuses lähtutakse Jumala olemusest ja omistatakse Jumalale paratamatu olemasolu: Jumalast ei saa mõelda ega rääkida nii, nagu ta võiks mitte olemas olla; võib muidugi ka rääkimata jätta. Igatahes millelegi muule kui paratamatule olendile ei saa mõttekalt omistada igavest olemasolu. Siin ei saa juttu olla ennustamisest. Aga "igavesti" on siin jällegi üleliigne.

See, et kaks pluss kaks on igavesti neli, ei ole ennustus. Aga võib-olla võib ikkagi kujutleda, et näiteks kera on igavesti olemas, ja see on võib-olla ennustus. On aga kahtlane, kas kera igavest olemasolu saab kujutleda. Mis see kujutlemine oleks? Sellisel kujul, et sellest igavese kestuse pooldajatele kasu oleks, ei saa seda kujutleda; sellisel kujul, nagu seda saab möönda, ei saa kujutletavusest järeldada mõeldavust. Holland paneb sellele nimeks seesmiselt kooskõlalise pildi või propositsiooni eksijäreldus. Selle selgitamiseks kasutab Holland "võimatuid objekte", nagu näiteks lõpmatu trepp [mis koosneb lõplikust arvust astmetest, mida mööda saab lõputult kõrgemale tõusta]. Silmale antakse kolmanda mõõtmes ühitamatut infot, ning pilti ei õnnestu sidusalt tõlgendada. Holland oletab, et see, kuidas trepp tunduks visuaalselt veider või vale, sõltuks osalt vaataja harjumustest, osalt joonistaja osavusest (proportsioonid, varjutamine jne). Pilt paistab usutav, kuid me saame aru, et see on võimatu. Holland nimetab lõpmatu trepi pilti seesmiselt ebasidusaks, sest ebasidusus ilmneb sellest, mis pildil näha on. Mõisteline takistus pildi pidamiseks võimaliku reaalsuse pildiks tuleb pildilt endalt. Kui aga pildilt endalt sellist takistust ei tule, siis tundub, nagu miski ei takistaks pidamast pildil kujutatud olukorda võimalikuks reaalsuseks. Mõte, et kõik seesmiselt kooskõlalised pildid või propositsioonid käivad võimalike reaalsuste kohta, ongi seesmiselt kooskõlalise pildi või propositsiooni eksijäreldus. Holland kahtlustab, et seda soodustab mõte, et propositsioonist arusaamine on teadmine, kuidas näeks välja, kui see tõene oleks: kui pildi kirjeldus ei sisalda seesmist vastuolu, siis me teame, et kirjelduses olevad propositsioonid saavad olla tõesed ja pilt näitab, kuidas näeks välja, kui need tõesed oleksid. Kui näiteks kujutleda, et inimesed kuulavad transistorraadiotest ilmateadet ning igaühel on see erinev, siis me ei saa aru, kuidas oleks, kui kõik see oleks tõsi. Raadio ja ilmateade on institutsioonid, millel on oma ümbrus ja millel on meie elus teatud liiki roll. Kui kujutleda neid teistsuguses rollis, siis esitatakse neid ebasidusalt ning seetõttu kujutletakse midagi võimatut. See on selline kujutlus nagu muinasjutus, kus pada ja katel võivad juttu ajada. Väide, et suudetakse sisuliselt kujutleda kera igavesti jätkuvat eksisteerimist, tugineb kahel kaalutlusel: 1) kera suudetakse ette kujutada; 2) propositsiooni "Kera jääb igavesti pöörlema" sõnad pole omavahel vastuolus. Need kaalutlused ei suuda kaugeltki näidata, et see, mida suudetakse kujutleda, on sellepärast ka mõeldav. Holland püüab näidata, et kujutlus on siin võimalik ainult muinasjutu mõttes.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Holland abiellus 1951 Marie Elizabeth Nichollsiga. Neil sündis neli last.

Gaita (2013) kirjutab: "Vähesed, kes nautisid tema proosat, olid üllatunud sellest, et talle meeldisid kiired autod ja kikilipsud, või tema mõnikord ehmatavast otsekohesusest, mis muidu oleks tundunud tema häbelikkusega vastuolus olevat."

Ühel diskussioonil olevat ta palunud vastuväitjal tuua näidet ning seda aina rohkem täpsustada. Lõpuks oli ta tükk aega vait ning ütles siis: "Aga see on ainult üks näide." (Gaita 2013)

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Raimond Gaita (2013) kirjutab: "Holland kirjutas mõned oma põlvkonna parimatest filosoofilise proosa paladest. Tema kohe äratuntav hääl oli alati elegantne, mõnikord karm, mõnikord mänglev ja alati liigutav. Ta võis olla lõbustav, kui ta esitas ja seejärel lammutas eeldusi, mis tähelepandamatult õõnestasid fundamentaalseks peetavaid eeldusi. Või kui ta kujutlusvõimeliste ja täiuslikkuseni lihvitud näidetega pani taipama, kui kerge on filosoofias mõttetusi rääkida."

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]