Rooma tsiviilprotsessiõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etättwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:
Kohtumõistmine

Alati ja kõikjal on inimesel olnud suuremal või vähemal määral kalduvus õigust, mida ta arvab enesel elevat, ise omal jõul kaitsta. Riik aga, kaitstes ühiskondlikku korda, keelab aja jooksul ühed või teised kahjulikud, teod ja ähvardab nende puhul rakendada karistusi.

Kriminaalõigus[muuda | muuda lähteteksti]

"Norme, mis määravad, missugused teod on kahjulikud ja millised karistused nende eest määratakse, moodustavad kriminaalõiguse. Normide süsteem, mis määrab nende kuritegude uurimise ja karistuse määramise menetluse, kannab nimetust kriminaalprotsess. Primitiivsed rahvad kriminaalõigust ja -protsessi selles mõttes ei tunne: kui mõne teo puhul leiab suurem hulk rahvast olevat selle lubamatu, kutsub see esile organiseerimatu omavoli - omakohtu. Kui üksikisik leiab teo endale kahjulik . olevat, on selle tagajärjeks kättemaks kannatanu enda või tema lähedaste poolt. Riiklik võim kummalgi juhul vahele ei sega. Omakohus kui ka kättemaks asenduvad teatu juhtumitel rahalise kompensatsiooniga (luna, väljaost, vabaksost jne.). Need lahenduse vormid muutuvad ühiskonnas tihti liialdusteks, mis ei ole soovitavad ühiskondlikule korrale, nad nõrgestavad rahva jõudu. See sunnibki riiklikku võimu võtma endale kuritegude eest karistamise ülesande Rooma ajaloolisel ajal tegelebki riigivõim juba sellega. Kuriteod mis vahetult puudutavad kogu ühiskonna huve, delicta publica, kuuluvad riikliku kohtu võimkonda. Kuriteod üksiku isiku vastu aga loetakse kannatanu enda puhtisiklikuks asjaks. Need on delicta privata (näiteks vargus - furtum). Ainult mõningad üksikisiku vastu suunatud kuritegudest toovad kaasa kriminaalkaristuse riikliku võimu algatusel, kuuludes seega delicta publica hulka. Siia kuulub näiteks tapmine – parricidium. Teatavasti vanimal ajal vaadeldi kuritegusid tihti ka religioossete normide rikkumisena ja neile järgnes religioosse karistusena süüdlase needmine. Ka preestrid tegelesid algul õigusalaga ja nende kompetentsi kuulus kohtumõistmine teatavates asjades."[1]

Eraõigus[muuda | muuda lähteteksti]

"Kriminaalõiguse ja -protsessi ala kõrval on teine suur õigusala - eraõigus, peamiselt tsiviilõiguse näol. Tsiviilõiguse mõistesse (näit. asi on kellegi omandiks, ühel on nõudeõigus teise vastu) kuulub meie aja arusaamise järgi ka õiguse kohtulik kaitse riigi poolt, sest õigusel, millele riik ei annaks kaitset rikkumise puhul, pole meie silmis palju väärtust. Tsiviilõiguste kaitseks esitatakse vastavatele kohtuorganitele (1) ühe isiku - hageja (Roomas - actor) - poolt (2) teise isiku - kostja (Roomas - reus) - vastu (3) suunatud hagi (actio) (4). Normistikku, mis määrab hageja ja kostja tegevuse, samuti kohtuorganite tegevuse korra, nimetatakse tsiviilprotsessiks.

Roomas, nagu teisteski maades, ei lugenud riiklik võim kõige vanemal ajal oma ülesandeks lahendada eraisikute vahelisi tsiviilõiguslikke tülisid. Igaüks kaitses oma õigust selle rikkumise puhul ise, s.o. nn. оma-abi teel. See võimalus säilis Roomas ka hilisemal ajal, kui Hagejaks oli riik. Ajaloolisel ajal on aga Roomas juba korrapäraselt organiseeritud kohtud tsiviilasjade lahendamiseks. Kuid menetluse kord neis kohtuis ja nende pädevus näitajad, see kõik on pikemaajalise evolutsiooni tulemus. Allikates on andmeid, millest võib näha, kuidas toimus Rooma, kohtute ajaloolise arengu käik."[2]

Tsiviilprotsess[muuda | muuda lähteteksti]

"Rooma tsiviilprotsessi üheks iseloomulikumaks jooneks on tema menetluse jagunemine kahte ajalooliselt eraldatud staadiumi. Neist esimene kannab nimetust menetlus in iure, teine – menetlus in iudicio.

In iure[muuda | muuda lähteteksti]

In iure  staadiumis - võtavad protsessist osa nii hageja ja kostja kui ka kohtumagistraat. See magistraat ei mõista kohut, s.t. ta ei aruta asja sisuliselt ega tee kohtuotsust, vaid ta viibib poolte esialgsete kohtulike toimingute juures ja tema aktiivne osa seisneb selles, et ta lausub teatavaid vormeleid, mis kohtulikus korras on ette nähtud. Samuti sооritavad ka pooled selles staadiumis teatavaid seaduse poolt ette kirjutatud pidulikke toiminguid. Nende aktide tähtsus seisab selles, et nad fikseerivad lõplikul kujul poolte taotlused. Menetluses in lure oli vajalik mõlema poole isiklik kohalolek. Vana Rooma õiguse iseloomulikuks jooneks on see, et riiklik võim ei kutsu kostjat kohtusse ega sunni teda ilmuma. Kostja kohtusse kutsumine või isegi toomine on hageja asi. Selleks vahendiks on hagejal in ius vocatio. Sellest räägivad XII tahvli seaduste esimesed sätted.

XII tahvli seadused ütlevad:

Si in ius vocat ito; ni it, as testamino; igitur em capito. Si calvitur pedeave struit, manum endo iacito“

Hageja võib nõuda kostja ilmumist kohtu ette, kust ta teda ka ei leiaks. Kostja peab minema – ito. Kui kostja keeldub, peab hageja keeldumise tunnistajate juuresolekul kindlaks tegema - antestamino - ja jõuga kosja kinni pidama - igitur em oapito. Vastuhakkamise või ärajooksmise korral tuleb rakendada nn. manus iniectio vahendit, millest on juttu allpool. Selles kostja kohtusse toimetamise viisis avaldub tolle aja rooma õiguse klassiloomus rikas võis küll vaesemat kostjana sel viisil kohtu ette toimetada, kuid vaevalt sai varatu hageja, kuigi tal oli õigus, midagi jõuga ära teha rikka kostja vastu, kelle käsutuses olid rohkearvulised orjad ja sõbrad.

Kui poolte vaheline õigustüli on fikseeritud, järgneb sellele pidulik moment - litis contestatio. s.t. pooled pöörduvad kaasatoodud tunnistajate poole üleskutsega olla kõige toimunu tunnistajateks - testes estoie. Litis contestatio'1 on ka hilisemas ja samuti praeguse aja tsiviilprotsessis oluline tähendus. Roomas lõppes sellega menetlus in iure.

Magistraatideks, kes vaatasid asja läbi menetluses in iure, olid vabariigi ajastu algul konsulid. IV sajandil e.m.a. keskpaigast alates läksid need ülesanded üle preetorile: Roomas rooma kodanikkude omavaheliste tüliküsimuste puhul praetor urbanus'ele, peregriinide omavaheliste ja peregriinide ja rooma Kodanikkude vaheliste tüliküsimuste puhul - praetor peregrinus'ele. Mõningad asjad allusid ka kuruulediilidele.

In iudicio[muuda | muuda lähteteksti]

In iudicio toimub tegelik tsiviilõigusliku tüliküsimuse arutamine ja otsustamine vastava kohtuniku - iudex - ees.

Kohtunikkude kolleegiume , kust valiti kohtunikke, oli kaks:

a)    ludices centum viri - 105 kohtunikku, kelle kompetentsi kuulusid peamiselt pärimisasjad.

b)   Decem viri stlitibus iudisandis - kümne kohtuniku kolleegium.

Vabariigi ajal see kolleegium lahendas küsimusi, kas antud isik on vaba või ori. Hiljem valiti kohtunik vastavast nimestikust, kuhu vabariigi aja lõpul oli kantud 900 isikut. Asja arutas menetluses in iudicio üks kohtunik iudex unus kelle määras magistraat (hiljem seega preetor) iga protsessi jaoks poolte kokkuleppel. Kohtunikkude suhtes võib täheldada ka teatavat vahet - ühed kandsid nimetust - iudices - seda enamikul juhtumitel, teised - arbitri -, kusjuures peamine vahe seisab selles, et arbiter'il oli laiem õiguste maht kui iudex´il - ta oli rohkem vahemeheks, näiteks naabrite vaheliste piiritülide puhul, pärandijagamisel jne. Mõningatel juhtumitel määrati ka enam kui üks kohtunik, näiteks tres arbitri. Impeeriumi ajal kujunes sellest nn, vahekohus, kus üldse ei pöördutudki riikliku kohtu poole. Teatavate eriti tähtsate asjade arutamiseks määrati recuperatores. kes alati tegutsesid kollegiaalselt - 5-7 isikulises koosseisus.

Protsessi aeg ja koht Roomas olid rangelt fikseeritud. Menetlus in iure ei võinud toimuda keelatud päevadel - dies nefasti ( 50-60 päeva aastas ). Algul toimus menetlus in iure ainuüksi Roomas, siis aga prefektuurides, munitsiipiates ja kolooniates. Asja menetlus in lure toimub avalikult, üldiselt mõnel väljakul. Ka menetlus in iudicio toimus avalikult - iudex unus - arutas asja tavaliselt foorumil."[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Elmar Ilus (1969). Rooma eraõigus alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk 53. 
  2. Elmar Ilus (1969). Rooma Eraõigus alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk 54. 
  3. Elmar Ilus (1969). Rooma eraõigus alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk 54-56. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]