Riia–Ērgļi raudtee
Riia–Ērgļi raudtee (ametlikult Rīga Preču–Ērgļi raudtee) on raudteeliin, mis oli algselt kavandatud Riia–Ērgļi–Madona–Lubāna–Kārsava raudtee osaks. Raudtee pikkus oli 98 kilomeetrit.
Tänapäeval on kasutusele jäänud lõik Riiast Saurieši raudteejaamani.
Peatused Riia–Ērgļi raudteeliinil[muuda | muuda lähteteksti]
Rīga Preču (Riia kaubajaam)- Acone (endine peatus)
- Saurieši
- Cekule (endine peatus)
- Jauncekule (endine peatus)
- Ķivuļi (endine peatus)
- Bajāri (endine peatus)
- Kangari (endine peatus)
- Remīne (endine peatus)
- Augšciems (endine peatus)
- Kārde (endine peatus)
- Sidgunda (endine peatus)
- Suntaži (endine peatus)
- Kastrāne (endine peatus)
- Vatrāne (endine peatus)
- Ķeipene (endine peatus)
- Plātere (endine peatus)
- Taurupe (endine peatus)
- Līčupe (endine peatus)
- Baltava (endine peatus)
- Roplaiņi (endine peatus)
- Ērgļi (endine peatus)
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene lõik raudteest valmis aastal 1935 ja viis Suntaži raudteejaamani. See avati liikluseks 26. novembril.[1] Aastal 1937 valmis tee Ērgļini, Ērgļi raudteejaam kujunes ka liini lõppjaamaks. Algselt loeti seda Riia–Ērgļi–Madona–Lubāna–Kārsava raudtee osaks ja see pidi jätkuma Kārsavani, Ērgļis Madonasse viiva raudteelõigu trass oli ka välja valitud. Projektile tegid aga lõpu Läti annekteerimine ja teine maailmasõda.
Aastal 1939 alustas trassil liiklust piimarong, mis vedas Riia turule keskmiselt 6,5 tonni piima. Peamiselt pärines see piim Sidgundast ja Bajārist. Aastal 1936 suundus Suntažisse esimene turistidele mõeldud rong, aastal 1937 viis rong Ērgļisse uut aastat vastu võtma 226 inimest.[2]
Teise maailmasõja järel liiklus seiskus. Rongiliiklus Kangarini taastati jaanuaris 1947, Suntažini aga jaanuaris 1949. Jaanuaris 1951 taastati liiklus Ķeipene, hiljem samal aastal aga Taurupe raudteejaamani. Liiklus Ērgļini taastati aastal 1953.[3]
Nõukogude perioodil oli liinil vaid kohalik tähtsus. Aastal 1980 kavatseti Cekule ja Kangari vaheline lõik võtta kasutusele elektrirongide katsetrassina, ent kohalike elanike vastuseisu tõttu jäi see teostamata.[4]
Ajaks, mil Läti taasiseseisvus, oli raudteetrass amortiseerunud. Kohati oli rongide sõidukiiruseks vaid 25 km/h. Aastal 1982 kulus rongidel tee läbimiseks kaks tundi, aastal 1992 aga kolm tundi. Sellele vaatamata kasutas aastal 2005 liini 88 660 reisijat. Liini uuendamiseks raha ei eraldatud, kuna see oli transiitvedude osas tähtsusetu. Aastal 2007 korraldas üks rattapood kampaania korras võistluse jalgratta ja reisirongi vahel; jalgratas edestas rongi 45 minuti ja 22 sekundiga.[5]
Aastal 2007 võeti ette ümberkorraldustööd, mille käigus kavandati enamus jaamadest peatusteks teha. 3. oktoobril 2007 juhtus aga Cekule juures rongiõnnetus, kui reisirong põrkas kokku kaubaautoga. See tõi kaasa rongiliikluse seiskumise.[6] Liiklus enam ei taastunud ja aastal 2009 liin likvideeriti. Algasid ka tööd raudteerööbaste ülesvõtmiseks. Säilus vaid lõik Saurieši raudteejaamani, ka jäid rööpad üles võtmata Ķeipene raudteejaama juures.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 176. lk. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 177-178. lk. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 178. lk. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ Ivars Ošiņš, Atbildība, Padomju Jaunatne, Nr. 137 (11 726), 1989. gada 19. jūlijs
- ↑ Velosipēds vai vilciens
- ↑ Toms Altbergs, Karīna Augustāne, Ieva Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. Rīga : Jumava, 2009, 178. lk. ISBN 978-9984-38-698-0