Res divini iuris
Res divini iuris ehk jumaliku õiguse alla kuuluvad asjad olid Vana-Roomas väljaspool eraomandit ja neid ei olnud võimalik õiguslikult käsutada (nt müüa, vahetada jne) ehk need esemed olid kaitstud jumaliku õiguse normidega. Res divini iuris ei saanud kellegi oma olla ega kellelegi kuuluda, seepärast nimetati seda ka res nullius divini iuris (Gai. 2.9).[1][2][3]
Koos jumalike asjadega arvati käibeväliste asjade alla ka res communes omnium ehk esemed, mida on loodus määranud kõigile (nt õhk), ja res publicae ehk avalikud asjad, mida võiks omandada, aga kõigi kasuks olid need määratud üldiseks kasutamiseks. (Gai. 2.11)[1][3]
Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
Jumalikud asjad jagunesid omakorda rühmadeks:
- Sakraalsed asjad (res sacrae) – templid ja maatükid, millel templid asusid, samuti pühad riistad, mis olid pühendatud taevastele jumalatele (Gai. 2.4; erandolukorras võis templit müüa, kui oli vaja Rooma kodanikku sõjavangistusest välja osta);[1]
- Religioossed asjad (res religiosae) – matusepaigad, hauakääpad ja teised esemed, mis olid pühendatud lahkunud hingedele ning maa-alustele jumalatele (Gai.2.4);
- Pühad asjad (res sanctae) – need olid tavaliselt kaitstud sanktsiooniga. Sellised olid näiteks linnamüür Rooma ümber ja varasemal ajal arvati siia hulka ka maatükkide vahel olevad väikesed alad. (Gai. 2.8, 2.3).[2][3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tartu: TRÜ Rotaprint, 1969. lk 101–103
- ↑ 2,0 2,1 Reinhard Zimmermann. The Law of Obligations: Roman Foundations of the Civilian Tradition. Oxford University Press Inc., New York, 1996. lk 241
- ↑ 3,0 3,1 3,2 http://thelatinlibrary.com/law/gaius2.html. Kasutatud: 06.05.2018