Punane telefoniputka

Punane telefoniputka on eeskätt Inglismaale iseloomulik funktsionaalne tarbekunstitaies, mille disainis Sir Giles Scott. Lisaks Ühendkuningriigile kaunistasid punased telefoniputkad ka Malta, Bermuda ja Gibraltari linnade tänavaid.

Vaatamata tänavatelefonide hulga vähendamisele aegade jooksul võib traditsioonilist Inglise punast telefonikabiini näha kõikjal Ühendkuningriigis ja nii Briti praegustel ülemereterritooriumidel kui ka endistes asumaades üle kogu maailma. Punast värvi on telefoniputkad eelkõige seetõttu, et need oleksid tänaval kergesti märgatavad.

Ajalugu

Mudel K1

Esimene standardne üldkasutatav telefoniputka, mille võttis kasutusele Ühendkuningriigi postiamet, valmistati 1920. aastal betoonist. Selle välisilme erines hilisematest tuntud punastest telefonikabiinidest märgatavalt. Esimestest tänavatelefonidest on alles jäänud vaid mõni üksik ning üks neist paikneb Kingston upon Hullis Trinity turul. See leiab kasutamist veel tänapäevalgi.

Mudel K2

Punase telefoniputka mudel K2 oli 1924. aasta konkursi võidutöö.

Konkursi eesmärk oli leida selline tänavatelefonitüüp, mis olnuks vastuvõetav Londoni Metropolitan Boroughsi linnaosa elanikele, kes seni olid vastu seisnud Ühendkuningriigi postiameti püüdele panna selle piirkonna tänavaile üles K1-tüüpi telefonikabiinid. Teisalt ajendas konkurssi korraldama idee luua samalaadsed üldkasutatavad telefonikabiinid, nagu olid juba olemas politseil – spetsiaalsed telefonikabiinid (police boxes), kust sai vajaduse korral otse politseisse helistada.

Otsuse esitatud võistlustööde kohta langetas kuninglik kaunite kunstide komisjon, valides välja Briti standardkioski.

1923. aastal toimunud konkurss, mille oli korraldanud Londoni Metropolitan Boroughsi linnaosa ühiskomitee, polnud rahuldavat tulemust andnud. Ka oli sideamet tagasi lükanud Birminghami kodanike seltsi (Birmingham Civic Society) väljatöötatud mudeli. Siiski ei andnud selts alla ja jätkas koos teiste teda toetavate asutustega surve avaldamist, nii et postiamet kuulutas välja uue, piiratud osavõtjate arvuga konkursi.

1924. aasta konkursile kutsusid korraldajad osalema kolm mainekat arhitekti. Nende esitatud võistlustöödest osutus väljavalituks Sir Giles Gilbert Scotti esitatud töö – ümarkupliga klassikalises stiilis telefonikabiin.^[1]

Konkursile esitatud puidust näidismudelid paigaldati hiljem Londonis mitmele poole vihma eest kaitstud kohtadesse. Ainus Giles Scotti kavandatud ja tänaseni säilinud puust telefonikabiin asub endistviisi kohas, kuhu see kunagi aastate eest paigaldati – kuningliku kunstiakadeemia väravakaare all.

Postiamet otsustas lasta teha Scotti kujundatud telefonikabiinid valumetallist (Scott ise soovitas kasutada terasplekki) ning värvida need punaseks (Scotti soovitud värvid olid hõbe välis- ja rohekassinine siseviimistluses). Pärast kavandis väikeste muudatuste tegemist võeti see kabiinitüüp kasutusele kui mudel K2. Alates 1962. aastast paigaldati K2-tüüpi telefonikabiine nii Londonisse kui ka selle ümbrusse. K1-tüüpi telefonikabiinide ülespanemist jätkati ka muudes piirkondades.

Mudel K3

1929. aastal tõi Gilbert Scott välja uue mudeli K3, mis sarnanes K2-ga, kuid oli valmistatud betoonist ja mõeldud kasutamiseks kogu riigis. Et pakutu oli küll odavam kui K2, ent siiski K1-st märkimisväärselt kallim, siis otsustati lubada vaid maapiirkondadel valida, kumba varianti nad eelistaksid (K2 või K3).

Mudelite K1 ja K3 standardne värvilahendus nägi ette, et telefonikabiini põhivärv on kreemjas ning klaasruudud on punases raamistuses. Üht vähestest säilinud K3-tüüpi telefonikabiinidest, mis on taastatud oma esialgses värvilahenduses, võib praegu näha Londoni loomaaias.

Mudel K4

Mudel K4 (postiameti tehnikaosakonna kavand, 1927) täitis nii tänavatelefoni, postkasti kui ka markide müügiautomaadi funktsiooni. Selliseid telefonikabiine valmistati ainult 50 tükki.

Mudel K5

Vineerist mudel K5 valmis 1934. aastal ja oli mõeldud eksponeerimiseks üksnes näitustel.

Mudel K6

Tähistamaks kuningas George V valitsemise 25. aastapäeva, töötati 1935. aastal välja mudel K6. See oli esimene punast värvi tänavatelefonikabiini tüüp, mis võeti laialdaselt kasutusele väljaspool Londonit. Peaaegu igas linnas ja alevis pandi üles uusi tänavatelefonikabiine, kusjuures enamik juba olemasolevatest vahetati uute vastu välja. Tuhandetesse paikadesse üle kogu maa paigaldati uued tänavatelefonid. K6-tüüpi tänavatelefonist, kuigi see polnud esmalt kuigi suures soosingus, on saanud Briti ikoon. Leidus elanikke, keda kabiini punane värv ärritas, ning postiametile esitati palju palveid, et telefoniputka ei oleks nii silmatorkavat värvi. Nii oli postiamet sunnitud lubama mahedamat värvitooni. Arvestades konkreetse paiga loodust ja arhitektuuri, lubati kasutada kabiine, mis olid halli värvi ja mille klaasiruudud olid punases raamistuses.

Nüüd on nii mõneski paigas need vähesed allesjäänud telefoniputkad üle värvitud punaseks.

Telefoniputkade paigaldamine varasematel aastatel

Vajadus tänavatelefonide järele kasvas ning telefonikabiine K6 paigaldati järjest uutesse paikadesse. Kui seni kasutati telefonikabiinide paigaldamiseks kraanat, siis 1953. aastal loodi selle töö tarvis spetsiaalne treiler, vähendamaks rahalisi kulutusi.

K6 on kõige rohkem kasutatav tänavatelefonitüüp Ühendkuningriigis alates 1935. aastast. See ilmneb selgelt British Telecomi arhiividokumentidest.


Periood	Arv	Märkused
1925–	1000	(ainult K1)
1930–	8000	(lisandusid K2 ja K3)
1935–	19 000	(võeti kasutusele K6)
1940–	35 000
1950–	44 000
1960–	64 000
1970–	70 000	(1968 võeti kasutusele K8)
1980–	73 000

Kuningakrooni kujutis telefoniputkadel

1952. aastal otsustas troonile tõusnud kuninganna Elizabeth II loobuda seni vaid sümboolse tähendusega Tudorite krooni kasutamisest oma valitsuse sümbolina ja võtta kasutusele St. Edwardi kroon, mida tavaliselt kasutati Briti kuninglike peade kroonimistseremooniatel.

Alates 1955. aastast hakati uutele telefonikabiinidele paigaldama St. Edwardi krooni kujutist. Vanematel telefonikabiinidel, kuigi mitte kõikidel, asendati senine Tudorite kroon uuega.

Šotimaal otsustas postiamet – kooskõlas valitsuse uue lähenemisega riigi eri piirkondade valitsemisel – kasutusele võtta Šotimaa krooni. Varem kasutati Tudorite krooni kujutist sümbolina Ühendkuningriigi kõikides piirkondades ja kogu Briti impeeriumis.

Kingston upon Hull oli Ühendkuningriigis ainus koht, kus telefonikabiinid olid ja jäid ilma krooni kujutiseta, sest tänavatelefone ei paigaldanud selles linnas mitte Ühendkuningriigi postiamet, vaid kohalik firma Hull Corporation (hilisema nimetusega Hulli linnanõukogu). Kõik Hulli linna telefonikabiinid olid värvitud kreemikaks.

Tänapäevased mudelid K7 ja K8

1959. aastal anti arhitekt Neville Conderile ülesanne kavandada uus telefonikabiin, ent mudel K7 jäigi vaid kavandi tasemele. Bruce Martini kavandatud mudel K8 võeti kasutusele 1968. aastal. Seda paigaldati peamiselt uutesse paikadesse: üles pandi ligikaudu 11 000 telefonikabiini. Varasemad asendati uutega ainult sel juhul, kui need tuli mujale paigutada või vajasid remonti. K8 värviks jäi endistviisi punane, kuid see oli pisut heledamat tooni, nn moonipunane, mis muutus mudeli K8 standardvärviks.

K8-tüüpi telefonikabiinide uksel ja kahel küljel on suured klaastahvlid. Kabiinide valgustatus paranes tunduvalt, kuid neid oli väga kerge lõhkuda. Säilinud on vaid 12 K8-tüüpi telefonikabiini – enamik asendati kabiinimudeliga KX100 – ning seetõttu on need sama haruldased nagu K3. Ümarkupliga kabiinimudel KX100 PLUS võeti kasutusele 1996 ning see sarnaneb K2 ja K6-ga. Järgmised mudelid erinevad kujunduselt juba märgatavalt vanas stiilis punastest telefoniputkadest.

Erastamine

Pärast firma Post Office Telephones erastamist hakkas selle järglane British Telecom enamikku senistest telefonikabiinidest välja vahetama praktilisema mudeli KX100 vastu. Ligi 2000 telefonikabiini asukoht kanti kultuuri- ja ajaloopärandi tehnikamälestiste nimekirja ning mõni tuhat jäeti alles – enamasti maapiirkondades, kus neid kasutati võrdlemisi vähe. Mitu tuhat K2- ja K6-tüüpi kabiini müüdi maha. Need leidsid kasutamist mitmel moel.

Mõned telefoniputkad võeti eramajades kasutusele dušikabiinidena. Kingston upon Thamesi linnas valmistas skulptor David Mach 1989. aastal vanadest K6-tüüpi kabiinidest installatsiooni, mis näitas piltlikult langevate doominokivide efekti.^[2]

2009. aastal võtsid Somerseti krahvkonna Westbury-sub-Mendipi küla elanikud K6-tüüpi telefonikabiini kasutusele raamatukoguna, kus leidus sadakond raamatut. Ööpäev läbi võis igaüks tulla ja valida enda jaoks huvitava raamatu, tuues samal ajal tagasi juba loetud trükise. Sellise raamatukogu ideele tulid külaelanikud pärast seda, kui küla ainus tänavatelefon maha võeti ja ka raamatukogubuss (mobil library, bookmobile) lõpetas nende küla teenindamise. Raamatukoguna kasutatava telefoniputka ostis külanõukogu Briti Telecomilt sümboolse ühe naelsterlingi eest.^[3]^[4]^[5]

Kingston upon Hulli telefonsideameti erastas firma Kingston Communications, kes 2007. aasta paiku eemaldas linnatänavailt suure hulga kuulsaid kreemikat värvi telefonikabiine K6. Sellest teguviisist nördinud linnaelanikud kurtsid seepeale, et nad on kaotanud osa oma ajaloopärandist.

Firma on jätnud tänavaile alles ligikaudu 125 K6-tüüpi telefoniputkat. Ettevõte eraldas umbes 1000 telefonikabiini elanikkonnale müügiks ning paljud telefoniputkad jõuti ära müüa juba enne mahavõtmist.

Kasutamine mujal

Briti krooni sõltkonnad

Briti krooni sõltkondades otsustavad tänavatelefonide paigutamise ja värvilahenduse üle kohalikud telefonsidefirmad.

Guernsey saarel oli telefonikabiinide värvilahenduseks valge (põhivärv) ja kollane (raamistus) seni, kuni saare telefonsideameti omanikuks sai 2002. aastal firma Cable and Wireless, kes laskis kabiinid siniseks värvida.

Jersey saarel kasutatakse kohapeal valmistatud telefonikabiinide värvidena kreemikat ja kollast.

Mani saare telefoniputkad on endistviisi punased – praegune telefonsidefirma ei ole oma eelkäijate GPO ja British Telecomi kasutatud värvilahendust muutnud. Seevastu saare lõunaservas asuvas Cregneashi linnas on telefonikabiinid rohelist värvi.

Muud riigid

Inglise punaseid telefonikabiine on paigaldatud mitmele poole USA-s: neid näeb Oklahoma ülikooli üliõpilaslinnakus, Briti saatkonnahoone juures Washingtonis, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi üliõpilaslinnakus ja mujal.

Iirimaal Corki krahvkonna Kinsale'i linnas on Briti telefoniputkad K6 rohelist värvi.

Punaseid telefoniputkasid näeb ka Kariibi mere saartel Antigual ja Barbadosel, lisaks Küprosel, Austraalias, Uus-Meremaal ja mujal.

2008. aastal pandi kümme K6-tüüpi tänavatelefoni üles Iisraelis Petah Tikva linnas.^[6]

Vaata ka

London

Viited

↑ "New Telephone Kiosks", The Times, 28. märts 1925, lk 9.
↑ Kingston upon Thames#Landmarks.
↑ Morris, Steven (30. november 2009). "Ringing the changes: phone box becomes mini-library". London: The Guardian. Vaadatud 1. detsember 2009.
↑ "Phone box has new life as library". BBC. 29. november 2009. Vaadatud 1. detsember 2009.
↑ "Phone box's new calling". This is Somerset. 16. november 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2009. Vaadatud 1. detsember 2009.
↑ "Israel – Petah Tikva Imports Famed U.K. Red Phone Boxes For City Center". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2009. Vaadatud 10. aprillil 2013.

Kirjandus

Gavin Stamp. Telephone Boxes (Chatto & Windus, 1989) ISBN 0-7011-3366-X
Neil Johannessen. Telephone Boxes (Shire, 1994 – 1. tr; 1999 – 2. tr; reprint 2010) ISBN 0-7478-0419-2

Välislingid

The Telephone Box Complete illustrated history of the Red Telephone Box. Includes K5 & K7 images
PayPhoneBox Index of British Red Phone Boxes

[kYjVY-1] "New Telephone Kiosks", The Times, 28. märts 1925, lk 9.

[31DIG-2] Kingston upon Thames#Landmarks.

[x3Itt-3] Morris, Steven (30. november 2009). "Ringing the changes: phone box becomes mini-library". London: The Guardian. Vaadatud 1. detsember 2009.

[KNHi5-4] "Phone box has new life as library". BBC. 29. november 2009. Vaadatud 1. detsember 2009.

[fRmxK-5] "Phone box's new calling". This is Somerset. 16. november 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2009. Vaadatud 1. detsember 2009.

[smv0y-6] "Israel – Petah Tikva Imports Famed U.K. Red Phone Boxes For City Center". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2009. Vaadatud 10. aprillil 2013.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]