Psühhodraama

Psühhodraama on isiksuse ja grupi arendamise ning grupiteraapia meetod, mille abil osalejad uurivad draamas kasutatavate võtete abil (nt situatsioonide läbimängimine) üksikisikute, gruppide, süsteemide ja organisatsioonide probleeme, unistusi, püüdlusi ja suhteid. Osalejad saavad võtta erinevaid rolle, ka niisuguseid, mida nende reaalses elus ei ole võimalik kogeda.

Meetodi töötas välja USA psühhiaater ja psühholoog Jacob Levy Moreno (1892–1974), kes kasutas seda esmalt Viini prostituutide eneseabigruppides. 1936 asutas Moreno Ameerika Ühendriikides Beaconis rahvusvahelise psühhodraama keskuse.

Psühhodraama eestvedaja

Psühhodraama loojaks on Rumeeniast pärit juudi rahvusest Ameerika psühholoog Jacob Moreno. Lisaks on tema teeneks ka grupisuhete uurimismeetodi sotsiomeetria väljatöötamine ja grupiprobleemide lahendamiseks kavandatud sotsiodraama loomine.

Mõned Moreno peamised juhtmõtted:

• Mäng pole üksnes laste pärusmaa.
• Loovuse allikas on spontaansus.
• Inimsuhetes on tähtsal kohal mittesõnaline eneseväljendamine, kehaline kontakt, huumor ja naer.
• Elamistarkuse oluliseks näitajaks on siin-ja-praegu-tunnetus.
• Rollivahetus suurendab sotsiaalset sensitiivsust ja edendab empaatiat.

Moreno tees kasvada mängu kaudu rõhutas seda, et vitaalsus, tervus ja mängulisus kuuluvad kokku.

Psühhodraama ülesehitus

Psühhodraama on terapeutilise teatri kompleksne vorm, milles klient ehk protagonist esitab laval ja elab sedakaudu läbi isikliku trauma ning lahendab sellest tekkinud probleeme kasutades terapeudi ehk psühhodraama lavastaja ja grupi abi. Klient (protagonist) katsetab laval psühhodramaatiliste mängude kaudu uusi käitumisviise ja sotsiaalseid rolle ja kogeb katarsist. Kogu protsessi seovad reeglid, mis välistavad grupi liikmete üksteise solvamise ja hinnangute andmise ning loovad eelduse, et protsess on kogu grupile kasutoov.

Psühhodraama rühmas tuuakse lavale selles osalejate igapäevaelu situatsioone, minevikus aset leidnud valusaid läbielamisi või tulevikus tekkida võivaid olukordi. Osalejate näitlejaoskused ei oma tähtsust, oluline on osalejate eneseavamise soov. Psühhodraama seanss algab reeglina erinevate häälestamisharjutustega. Ühel seansil võidakse fookusesse võtta ühe inimese probleemid või vaadelda ühte probleemi mitme inimese vaatepunktist. Protagonist võib esineda üksi või kaasata mängu enesetunnetust avardavaid abilisi, nt dublanti, abimina jt. Ülejäänud rühmaliikmed ehk pealtvaatajad osalevad juhtumi uurimises ja tõlgendamisel.

Psühhodraama lavastuse eesmärk on impulsside, hirmude, projektsioonide ja mälestuste väljaelamise kaudu vabaneda allasurutusest ning luua alused paremale enesetunnetusele ja aidata kasvada isiksusena.

Psühhodraama tehnikad

Tänapäeval tuntakse sadu psühhodraama tehnikaid. Nende kõigi eesmärgiks on suunata inimesi end vabamalt ja spontaansemalt väljendama.

• Peegel ehk enda kujutamine. Protagonist mängib ette elus iseloomulikke olukordi, pärast seda astub protagonist stseenist välja ning vaatab, kuidas mõni teine näitleja astub tema rolli ja kujutab teda selles stseenis.
• Duubel ehk teisikmina. Teisikmina ülesanne on tõlgendada protagonisti varjatud mõtteid ja tundeid, mida etendavad teised rühma liikmed. Vahest võetakse olukorra avaramaks mõistmiseks appi ka mitu teisikmina. Näiteks tütre ja tema ema vahekorra paremaks mõistmiseks etendab üks osaleja tütart olevikus, teine lapsepõlves ja kolmas sellena, kes naine võiks olla kümne aasta pärast. Mitu teisikmina aitavad esile tuua kliendi seesmisi konflikte.
• Rollimäng. Protagonistil palutakse kujutada teist inimest, samal ajal kui teine osatäitja kujutab protagonisti konkreetses stseenis. See aitab protagonistil selgemini mõista nii enda tundeid ja hoiakuid kui ka teiste ootusi.
• Üksikkõne. Peategelane etendab oma elu sündmust, läbimängu ajal vahendab ta teistele osalistele oma mõtteid ja muljeid. Eesmärk on saada enesest teadlikumaks ja näha alternatiivseid reageerimisviise.

Välislingid

• Epp Väljaots. "Psühhodraama: mängud iseenda kallal" Eesti Päevaleht, 11. aprill 2001