Mine sisu juurde

Polariton

Allikas: Vikipeedia
Polaritonide dispersioon GaP-s. Punasega on toodud vastastikmõjus olevate foononite ja footonite dispersioonikõverad ja mustaga vastavate polaritonide dispersioonikõverad (ülalt alla: ülemine polariton, LO foonon, alumine polariton).

Polariton on kvaasiosake, mis moodustub elektromagnetkiirguse (footonite) ja aine polaarsete ergastuse vastastikmõju tulemusena. See vastastikmõju viib footonite ja aine polaarsete ergastuste energianivoode tõukumisele, mille tulemusena leiab aset valguse dispersioon. Polaritonid on elektriliselt neutraalsed kvaasiosakesed (bosonid) ja neid tuleks eristada polaronidest, mis moodustuvad elektronide ja foononite vastasmõjul ja on fermionid.

Polaritonide liikumiskiirus on oluliselt aeglasem valguse kiirusest (vaakumis) ja sõltub tugevalt valguse sagedusest.

Polaritone käsitlesid esmakordselt teoreetiliselt Tolpõgo[1] 1950. aastal ja Kun[2] 1951. aastal. Termini polariton võttis kasutusele Hopfield[3] 1958. aastal.

Polaritonid sünnivad footoni vastastikmõjust aine polaarsete ergastustega. Lähtuvalt aine ergastustest on polaritonide liigid:

  • Foonon-polaritonid, mis sünnivad infrapunase footoni vastastikmõjust optilise foononiga;
  • Eksiton-polaritonid, mis sünnivad nähtava valguse vastastikmõjust eksitoniga;
  • Juhtivustsooni polaritonid, mis sünnivad infrapunase või terahertssagedusega footoni vastastikmõjust juhtivustsooni vaheliste ergastustega;
  • Pinnaplasmon-polaritonid, mis sünnivad footoni vastastikmõjust pinnaplasmonitega;
  • Braggi polaritonid ("Braggoritonid"), mis sünnivad nn Braggi footonite vastastikmõjust eksitonidega.
  1. K.B. Tolpygo, "Physical properties of a rock salt lattice made up of deformable ions," Zh. Eks.Teor. Fiz. vol. 20, No. 6, pp. 497–509 (1950), English translation: Ukrainian Journal of Physics, vol. 53, special issue (2008); "Archived copy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8.12.2015. Vaadatud 15.10.2015.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. Huang, Kun (1951). "Lattice vibrations and optical waves in ionic crystals". Nature. 167: 779–780. Bibcode:1951Natur.167..779H. DOI:10.1038/167779b0.
  3. Hopfield, J. J. (1958). "Theory of the Contribution of Excitons to the Complex Dielectric Constant of Crystals". Physical Review. 112 (5): 1555–1567. Bibcode:1958PhRv..112.1555H. DOI:10.1103/PhysRev.112.1555.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]