Pin-diood

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pin-diood on pooljuhtdiood, mille elektronjuhtivusega (n) ja aukjuhtivusega (p) piirkonna vahel on i-juhtivusega ehk omajuhtivusega piirkond (i tuleb inglise keele sõnast intrinsic, 'sisemine'). Tugevalt legeeritud (dopeeritud) n- ja p-kihiga võrreldes on i-kiht peaaegu lisandivaba (legeerimata). Niisuguses puhtas pooljuhis on väga vähe laengukandjaid ja seetõttu on elektritakistus väga suur.

Erinevalt alaldusdioodist on pin-dioodis p-kiht ja n-kiht teineteisest eraldatud suhteliselt laia i-kihiga ja päripinge korral moodustub ruumlaengu just i-kihis, ilma et ulatuks vastupidise polaarsusega kihti.

Pin-dioodi iseloomulikud omadused tulevad esile seadise päripingestamisel (pinge pluss p-kihil, s.o dioodi anoodil). Siis injekteeruvad (sisenevad) laengukandjad (elektronid n-kihist ja augud p-kihist) i-kihti. Laengukandjate eluiga on i-kihis pikk, sest vabade laengukandjate vähesuse tõttu on rekombinatsiooni võimalus väike. Seetõttu jääb pin-diood teatavaks ajaks juhtivaks ka lühiajalise vooluimpulsi järel.

Alalisvoolurežiimis käitub pin-diood naga tavaline alaldusdiood. Vahelduvvoolu korral aeglustavad i-kihi laengukandjad dioodi ümberlülitumist seda enam, mida laiem on i-kiht. Alates sagedusest umbes 10 MHz ei jõua voolu suund enam muutuda ja diood hakkab toimima kui reaktiivtakistus, mille väärtus muutub pöördvõrdeliselt teda läbiva vooluga.

Vastupingestatud pin-dioodi võib käsitada kui mahtuvusdioodi, mille mahtuvus sõltub ruumlaengutsooni laiusest (vastavalt elektroodidevahelisest kaugusest), see aga omakorda vastupingest.

Pin-dioode kasutatakse peamiselt kõrgsagedustehnikas sumbelülina ehk atenuaatorina kõrgsagedusliku signaalipinge amplituudi reguleerimiseks, samuti kõrgsagedussignaali lülitamiseks.