Pildi stabiliseerimine

Allikas: Vikipeedia

Pildi stabiliseerimine on tehnoloogia, mida on vaja, et vähendada käe värisemiset tingitud pildi ähmasust fotokaameratel või video värisemist videokaameratel.

Fotoaparaatide puhul on probleem eriti terav just pika säriajaga võtete juures, kasutades suurt suurendust, kus ilma abivahenditeta on võimatu kaamerat ideaalselt paigal hoida. Videokaamerate puhul põhjustab käe värisemine aga pildi hüplemist, mistõttu näivad objektid udused ja videot on hiljem ebameeldiv vaadata. Pildi stabiliseerimist kasutatakse ka mujal, näiteks binoklite valmistamise juures. Kõige lähemalt puutume pildi stabiliseerimisega igapäevaelus kokku aga oma nägemismeele kaudu. Sarnaselt kaamerale ei püsi ka inimene ise alati paigal, kuid ometi tundub pilt, mida me näeme, üldiselt stabiilne.

Pildi stabiliseerimise tehnoloogiaid on erinevaid, alustades elektroonilistest ja lõpetades mehaanilistega. Segadust tekitab ka fakt, et täpselt sama tehnoloogiat reklaamivad erinevad tootjad erinevate nimedega.

Erinevad tehnoloogiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Optiline pildi stabiliseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Just fotograafias on üks kõige efektiivsemaks pildi stabiliseerimise meetodiks optiline meetod. Selle käigus liigutatakse kas seadme optikat või sensorit, et objektiivist sisenevad valguskiired jõuaks alati sensoril õigele kohale. Järgnevalt on esitatud erinevad nimetused optilise stabiliseerimise tehnoloogiate kohta:

  • VR (Vibration Reduction) – Nikon[1]
  • IS (Image Stabilization) – Canon[2]
  • SteadyShot- Sony
  • OS (Optical Stabilization) – Sigma[3]
  • OIS (Optical Image Stabilization) – Panasonic[4]

Optikapõhised optilised stabiliseerimissüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähivõte optilise pildistabiliseerimisega ja ilma.

Optikapõhised stabiliseerimissüsteemid asuvad üldiselt objektiivi sees ja koosnevad spetsiaalse kujuga läätsest, mis liigub vastavalt objektivi liikumisele. Optikapõhine stabilisaator tajub, kui toimub mingis suunas liikumine ning liigutab vastavalt sellele ka läätse. See parandab sisenevate valgukiirte suunda, et nad jõuaks samase kohta, kuhu nad enne objektiivi liikumist oleks jõudnud.

Tänapäevastes digitaalsete peegelkaamerate objektiivides toimib see elektrooniliselt. Nikoni VR objektiivid, sarnaselt Canoni IS süsteemidega objektiividele, kasutavad güroskoopilisi andureid, mis tajuvad objektiivi horisontaal- ja vertikaalsihilist pöörlemist. Info diagonaalse pöörlemise kohta saadakse mõlema anduri andmete kombineerilisel. Info edastatakse protsessorile, mis omakorda kalkuleerib, kui palju on vaja liigutada pildistabiliseerimisläätse. Läätse liigutamise töö teeb ära väike elektromagent. [1] Kogu see süsteem asub objektiivi sees ja moodustab vaid väga väikese osa kogu objektiivist. Selline süsteem ei suuda aga korrigeerida kaamera optikasihilisest pöörlemisest tingitud häireid, samuti ka üles-alla ja paremale-vasakule liikumisest tingitud häireid, mistõttu kasutatakse tihti ka täiendavaid stabiliseerimismeetodeid.

Alates 2009. aastast täiendas Canon oma IS süsteemi ka kiirendusanduritega, mis lisaks güroskoopilistele anduritele annab optikale informatsiooni ka kaamera üles-alla ja paremale-vasakule liikumisest ning võimaldab stabiliseerimisläätsel ka seda korrigeerida.[5] Viimast nimetab Canon ka hübriidstbilisatsiooniks.

1990. aastal tuli Carl Zeiss'i nimeline firma välja 20x60S binoklitega, mis kasutasid mehaanilist stabiliseerimissüsteemi. Selline süsteem ei vaja oma tööks elektrit, kuid toimib sisuliselt samamoodi.[6]

Sensoripõhised optilised stabiliseerimissüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sensoripõhised optilised stabiliseerimissüsteemid asuvad juba sensori enda küljes. Sarnaselt optikapõhistele stabiliseerimissüsteemidele tajutakse kaamera liikumist, kuid sedapuhku liigutatakse juba sensorit ennast.

Sony kasutab oma "α" seeria digipeegelkaamerates "SteadyShot INSIDE" süsteemi, mis kasutab just sensoripõhist optilist stabiliseerimist. Güroskoopilised sensorid tajuvad kaamera liikumist ning edastavad sellekohase info protsessorile. Pildisensori küljes oleva magneti kaudu saab vastav sensor info, kus parajasti pildisensor asub ning edastab ka selle protsessorile. Saadud info põhjal arvutab protsessor välja, kuhu poole peab antud objektiivi kasutades pildisensorit liigutama. Täiturid liigutavad seejärel pildisensori õigele kohale, et kaamera liikumine ei muudaks pilti uduseks.[7] Selline süsteem ei vaja erilist objektiivi ning seetõttu võivad objektiivid olla odavamad. Siiski läheb vaja infot objektiivi fokaalparameetrite kohta.

Digtaalsed pildistabiliseerimismeetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaalset pildistabiliseerimise meetodit kasutavad eelkõige just videokaamerad, kuid oma koha leiab see ka digikaamerate hulgas. Digitaalse pildistabiliseerimise korral on seadme pildisensor tegelikkuses suurem, kui lõpuks produkteeritav pilt.

Fujifilm HS20EXR kompaktkaamerad kasutavad hämaras pika säriaja tingimustes meetodit, kus sensor teeb mitu eraldiseisvat pilti ning kombineerib need üheks pildiks.[8] Kuigi pildid võivad olla üksteise suhtes mõnevõrra nihkes, sisaldab iga pilt veidi suuremat ülesvõtet, mistõttu saab igast pildist võtta selle vajaliku osa ja need kokku kombineerida. Sedasi saab ka hämaras tervavaid pilte teha. Seda tehnoloogiat nimetab Fujifilm "Advanced Anti Blur" tehnoloogiaks. Sarnast tehnoloogiat kasutab ka Sony, nimetades seda "Anti Motion Blur" tehnoloogiaks.[9]

Videokaamerate osa

Digitaalsed pildistabiliseerimise filtrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale video salvestamist võimaldavad mõned videotöötlusprogrammid parandada käe värisemisest tingitud pildi värisemist. Sarnaselt seadme tarkvara poolt digitaalselt stabiliseeritud videodega, otsitakse ka siin järjestikustelt kaadritelt sarnaseid objekte ning nihutatakse need kokku. Mitte kattuv osa tuleb aga kustutada, mistõttu on stabiliseeritud pilt esialgsest väiksem, kuid see-eest silmale mugavam jälgida.[10]

Teised pildistabiliseerimise viisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotoaparaadi või videokaamera stabiliseerimiseks mittetahtliku liikumise eest saab kasutada ka küroskoope. Näiteks firma Kenyon Laboratories valmistab fotokaamerate statiivi pessa käivat küroskoopilist seadet, mis kasutades akutoidet, lubab teha ka pikema säriajaga pilte, sealjuures võimaldades vabalt ringi liikuda.[11]


Erinevad valdkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu näha, on pildistabiliseerimismeetodeid piisavalt palju, et ajada piltsilme eest kirjuks. Siiski ei sobi kõik tehnoloogiad igale poole. Seega tasub erinevad tehnoloogiad liigitada kasutusvaldkonna järgi.

Digifotograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peegelkaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peegelkaamerate osas on kõige levinum just optiline stabiliseerimine. See tagab parima tulemuse, kui on vaja tabada teravat pilti hämarates oludes. Sellistes oludes digitaalne stabiliseerimine ennast väga ei õigusta, kuna lühema säriajaga tehtud pildid on oma olemuselt juba on mürarikkamad.

Optikapõhised stabiliseerimismeetodid on üldiselt Canoni ja Nikoni pärusmaa, kuid neid leidub ka teistel tootjatel. Selle eeliseks on, et pildiotsijast nähtav pilt on juba stabiliseeritud.[12] Samas üheks peegelkaamera peamiseks eeliseks ongi, et pildiotsiast näeme pilti, mis reaalselt ka jäädvustatakse.

Sensoripõhist stabiliseerimismeetodit kasutavad peamiselt Sony, Olympus ja Pentax. Selle tehnoloogia eeliseks on odavamad objektiivid, kuna objktiivid ise ei pea pildistabilisaatorit sisaldama, mistõttu on neid odavam valmistada. [12] Lõpptulemus on mõlemal juhul üldiselt samaväärne.

Kompaktkaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompaktkaamerate osas on olukord kirevam. Tihti kasutatakse korraga mitmeid erinevaid pildistabiliseerimise tehnoloogiaid. Kallimate mudelite seast võime leida optilist stabiliseerimist kasutavaid kaameraid. Samas võivad ka odavamad ilma stabiliseerimiseta või digitaalset stabiliseerimist kasutavad fotoaparaadid tavakasutuses väga mõistlikke pilte teha. Üldiselt ei ole kompaktkaamerate kasutajad pildi kvaliteedi suhtes nii nõudlikud, seega saab uduse pildi vastu võidelda lühikese säriajaga ja suurema sensori tundlikkusega, mis põhjustab aga pildil rohkem müra.

Videokaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videokaamerate seas annab digitaalne pildistabiliseerimise meetod üldjuhul juba piisava tulemuse. Videokaamera iga kaadri säriaeg peab sujuva video saamiseks olema üpris lühike. Üldjuhul kasutatakse 25 või 30 kaadrit sekundis videosalvestust. Sellisel juhul saab säriaeg olla maksimaalselt 1/25s või 1/30s. Juba sellise aja jooksul on piisavalt tõenäoline, et mittetahtlik liigutus ei põhjustaks udust kaadrit.[2] Küll aga segab video vaatamist käe värisemisest tulenev nihe järjestikuste kaadrite vahel. Selle kompenseerimisega saab digitaalne pildistabiliseerimismeetod üldiselt hakkama. Kallimate kaamerate seas kasutatakse veel parema tulemuse saamiseks ka täiendavalt optilist pildistabiliseerimise tehnoloogiat.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 VR (Vibration-Reduction). Kasutatud 09.12.2012.
  2. 2,0 2,1 Why IS and VR Matter. Kasutatud 09.12.2012.
  3. Understanding Optical Stabilization by Jack Howard. Kasutatud 09.12.2012.
  4. Why does your compact camera need the O.I.S.?. Kasutatud 09.12.2012.
  5. [1]. Kasutatud 09.12.2012.
  6. Image Stabilized Binoculars. Kasutatud 09.12.2012.
  7. SteadyShot INSIDE. Kasutatud 09.12.2012.
  8. Trpple Image Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.
  9. HX5 Digital compact camera. Kasutatud 09.12.2012.
  10. Battle of the Software NLEs, Part 3: Slow Motion and Image Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.
  11. Kenyon Gyro. Kasutatud 09.12.2012.
  12. 12,0 12,1 The Promise Of Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.