Pildi stabiliseerimine

Allikas: Vikipeedia

Pildi stabiliseerimine on tehnoloogia, mida on vaja, et vähendada käe värisemisest tingitud pildi udusust fotoaparaadiga pildistamisel või videokujutise värisemist videokaameraga filmimisel.

Fotoaparaatide puhul on probleem eriti terav just pika säriajaga võtete juures, kasutades suurt suurendust, kus ilma abivahenditeta on võimatu kaamerat ideaalselt paigal hoida. Videokaamerate puhul põhjustab käe värisemine aga pildi hüplemist, mistõttu näivad objektid udused ja videot on hiljem ebameeldiv vaadata. Pildi stabiliseerimist kasutatakse ka mujal, näiteks binoklite valmistamise juures. Kõige lähemalt puutume pildi stabiliseerimisega igapäevaelus kokku aga oma nägemismeele kaudu. Sarnaselt kaameraga ei püsi ka inimene ise alati paigal, kuid ometi tundub pilt, mida me näeme, üldiselt stabiilne.

Pildi stabiliseerimise tehnoloogiaid on erinevaid, alustades elektroonilistest ja lõpetades mehaanilistega. Segadust tekitab ka fakt, et täpselt sama tehnoloogiat reklaamivad erinevad tootjad eri nimedega.

Erinevad tehnoloogiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Optiline pildi stabiliseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Just fotograafias on üks kõige efektiivsemaks pildi stabiliseerimise meetodiks optiline meetod. Selle käigus liigutatakse kas seadme optikat või sensorit, et objektiivist sisenevad valguskiired jõuaks alati sensoril õigele kohale. Ei firmad nimetavad oma optilise stabiliseerimise tehnoloogiaid erinevalt:

  • VR (Vibration Reduction) – Nikon[1]
  • IS (Image Stabilization) – Canon[2]
  • SteadyShot – Sony
  • OS (Optical Stabilization) – Sigma[3]
  • OIS (Optical Image Stabilization) – Panasonic[4]

Optikapõhised optilised stabiliseerimissüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähivõte optilise pildistabiliseerimisega ja ilma.

Optikapõhised stabiliseerimissüsteemid asuvad üldiselt objektiivi sees ja koosnevad spetsiaalse kujuga läätsest, mis liigub vastavalt objektivi liikumisele. Optikapõhine stabilisaator tajub, kui toimub mingis suunas liikumine ning liigutab vastavalt sellele ka läätse. See parandab sisenevate valgukiirte suunda, et nad jõuaks samase kohta, kuhu nad enne objektiivi liikumist oleks jõudnud.

Tänapäevastes digitaalsete peegelkaamerate objektiivides toimub see elektrooniliselt. Nikoni VR-objektiivid, sarnaselt Canoni IS-süsteemidega objektiividega, kasutavad güroskoopilisi andureid, mis tajuvad objektiivi horisontaal- ja vertikaalsihilist pöörlemist. Info diagonaalse pöörlemise kohta saadakse mõlema anduri andmete kombineerilisel. Info edastatakse protsessorile, mis omakorda kalkuleerib, kui palju on vaja liigutada pildistabiliseerimisläätse. Läätse liigutamise töö teeb ära väike elektromagent. [1] Kogu see süsteem asub objektiivi sees ja moodustab vaid väga väikese osa kogu objektiivist. Selline süsteem ei suuda aga korrigeerida kaamera optikasihilisest pöörlemisest tingitud häireid, samuti ka üles-alla ja paremale-vasakule liikumisest tingitud häireid, mistõttu kasutatakse tihti ka täiendavaid stabiliseerimismeetodeid.

Alates 2009. aastast täiendas Canon oma IS-süsteemi ka kiirendusanduritega, mis lisaks güroskoopilistele anduritele annab optikale informatsiooni ka kaamera üles-alla ja paremale-vasakule liikumisest ning võimaldab stabiliseerimisläätsel ka seda korrigeerida.[5] Viimast nimetab Canon ka hübriidstbilisatsiooniks.

1990. aastal tuli Carl Zeissi firma välja 20x60S binoklitega, kus oli kasutusel mehaaniline stabiliseerimissüsteem. Selline süsteem ei vaja tööks elektrit, kuid toimib sisuliselt samamoodi.[6]

Sensoripõhised optilised stabiliseerimissüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sensoripõhised optilised stabiliseerimissüsteemid asuvad juba sensori enda küljes. Sarnaselt optikapõhiste stabiliseerimissüsteemidega tajutakse kaamera liikumist, kuid sedapuhku liigutatakse juba sensorit ennast.

Sony kasutab oma "α" seeria digipeegelkaamerates "SteadyShot INSIDE" süsteemi, mis kasutab just sensoripõhist optilist stabiliseerimist. Güroskoopilised sensorid tajuvad kaamera liikumist ning edastavad sellekohase info protsessorile. Pildisensori küljes oleva magneti kaudu saab vastav sensor info, kus parajasti pildisensor asub ning edastab ka selle protsessorile. Saadud info põhjal arvutab protsessor välja, kuhu poole peab antud objektiivi kasutades pildisensorit liigutama. Täiturid liigutavad seejärel pildisensori õigele kohale, et kaamera liikumine ei muudaks pilti uduseks.[7] Selline süsteem ei vaja erilist objektiivi ning seetõttu võivad objektiivid olla odavamad. Siiski läheb vaja infot objektiivi fokaalparameetrite kohta.

Digtaalsed pildistabiliseerimismeetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaalset pildistabiliseerimise meetodit kasutavad eelkõige just videokaamerad, kuid oma koha leiab see ka digikaamerate hulgas. Digitaalse pildistabiliseerimise korral on seadme pildisensor tegelikult suurem kui lõpuks produkteeritav pilt.

Fujifilm HS20EXR kompaktkaamerad kasutavad hämaras pika säriaja korral meetodit, kus sensor teeb mitu eraldi pilti ja kombineerib need üheks pildiks.[8] Kuigi pildid võivad olla üksteise suhtes mõnevõrra nihkes, sisaldab iga pilt veidi suuremat ülesvõtet, mistõttu saab igast pildist võtta selle vajaliku osa ja need kokku kombineerida. Nii saab teravaid pilte teha ka hämaras. Seda tehnoloogiat nimetab Fujifilm Advanced Anti Bluri tehnoloogiaks. Sarnast tehnoloogiat kasutab ka Sony, nimetades seda Anti Motion Bluri tehnoloogiaks.[9]

Videokaamerate osa

Digitaalsed pildistabiliseerimise filtrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast video salvestamist võimaldavad mõned videotöötlusprogrammid parandada käe värisemisest tingitud pildi värisemist. Sarnaselt seadme tarkvara poolt digitaalselt stabiliseeritud videotega otsitakse ka siin järjestikustelt kaadritelt sarnaseid objekte ning nihutatakse need kokku. Mittekattuv osa tuleb aga kustutada, mistõttu on stabiliseeritud pilt esialgsest väiksem, kuid see-eest silmale mugavam jälgida.[10]

Muud pildistabiliseerimise viisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotoaparaadi või videokaamera stabiliseerimiseks tahtmatu liikumise korral saab kasutada ka küroskoope. Näiteks firma Kenyon Laboratories valmistab fotokaamerate statiivi pessa käivat küroskoopilist seadet, mis töötab akutoitel ja võimaldab teha ka pikema säriajaga pilte isegi siis, kui piltnik vabalt ringi liigub.[11]


Liigitus valdkonniti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu näha, on pildistabiliseerimismeetodeid palju. Siiski ei sobi kõik tehnoloogiad igale poole. Seega tasub tehnoloogiad liigitada kasutusvaldkonna järgi.

Digifotograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peegelkaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peegelkaamerate osas on kõige levinum just optiline stabiliseerimine. See tagab parima tulemuse, kui on vaja tabada teravat pilti hämarates oludes. Sellistes oludes digitaalne stabiliseerimine ennast väga ei õigusta, kuna lühema säriajaga tehtud pildid on oma olemuselt juba on mürarikkamad.

Optikapõhised stabiliseerimismeetodid on üldiselt Canoni ja Nikoni pärusmaa, kuid neid leidub ka teistel tootjatel. Selle eeliseks on, et pildiotsijast nähtav pilt on juba stabiliseeritud.[12] Samas üheks peegelkaamera peamiseks eeliseks ongi, et pildiotsiast näeme pilti, mis reaalselt ka jäädvustatakse.

Sensoripõhist stabiliseerimismeetodit kasutavad peamiselt Sony, Olympus ja Pentax. Selle tehnoloogia eeliseks on odavamad objektiivid, kuna objktiivid ise ei pea pildistabilisaatorit sisaldama, mistõttu on neid odavam valmistada. [12] Lõpptulemus on mõlemal juhul üldiselt samaväärne.

Kompaktkaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompaktkaamerate osas on olukord kirevam. Tihti kasutatakse korraga mitut pildistabiliseerimistehnoloogiat. Kallimate mudelite seast võime leida optilist stabiliseerimist kasutavaid kaameraid. Samas võivad ka odavamad ilma stabiliseerimiseta või digitaalset stabiliseerimist kasutavad fotoaparaadid tavakasutuses väga mõistlikke pilte teha. Üldiselt ei ole kompaktkaamerate kasutajad pildi kvaliteedi suhtes nii nõudlikud, seega saab uduse pildi vastu võidelda lühikese säriajaga ja suurema sensori tundlikkusega, mis põhjustab aga pildil rohkem müra.

Videokaamerad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videokaamerate seas annab digitaalne pildistabiliseerimise meetod üldjuhul juba piisava tulemuse. Videokaamera iga kaadri säriaeg peab sujuva video saamiseks olema üpris lühike. Üldjuhul kasutatakse 25 või 30 kaadrit sekundis videosalvestust. Sel juhul saab säriaeg olla maksimaalselt 1/25s või 1/30s. Juba sellise aja jooksul on piisavalt tõenäoline, et tahtmatu liigutus ei põhjustaks udust kaadrit.[2] Küll aga segab video vaatamist käe värisemisest tulenev nihe järjestikuste kaadrite vahel. Selle kompenseerimisega saab digitaalne pildistabiliseerimismeetod üldiselt hakkama. Kallimate kaamerate seas kasutatakse veel parema tulemuse saamiseks ka täiendavalt optilist pildistabiliseerimise tehnoloogiat.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 VR (Vibration-Reduction). Kasutatud 09.12.2012.
  2. 2,0 2,1 Why IS and VR Matter. Kasutatud 09.12.2012.
  3. Understanding Optical Stabilization by Jack Howard. Kasutatud 09.12.2012.
  4. Why does your compact camera need the O.I.S.?. Kasutatud 09.12.2012.
  5. [1]. Kasutatud 09.12.2012.
  6. Image Stabilized Binoculars. Kasutatud 09.12.2012.
  7. SteadyShot INSIDE. Kasutatud 09.12.2012.
  8. Trpple Image Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.
  9. HX5 Digital compact camera. Kasutatud 09.12.2012.
  10. Battle of the Software NLEs, Part 3: Slow Motion and Image Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.
  11. Kenyon Gyro. Kasutatud 09.12.2012.
  12. 12,0 12,1 The Promise Of Stabilization. Kasutatud 09.12.2012.