Pikardid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pikardid (Pikarti) olid adamiitlik usulahk Flandrias ja hiljem usupõgenikena Böömimaal.

Nimi ja päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Öeldavasti said nad nime oma juhi järgi. Kuid "pikarde" peetakse ka begardide moonutatud nimekujuks.

Sageli ei eristatud neid valdeslastest; katoliku kirik pidas mõlemaid hereetikuteks. Näiteks inkvisiitor Heinrich Kramerile anti 1500 voli jälitada valdeslasi ja pikarde.

Tegevus Böömimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 1420. aastat asusid nad oma juhi Richardus Picardi eestvedamisel elama kõigepealt Tábori linna Böömimaal.

Picardi järglaseks sai Veselíst pärit sepp Adam Rohan, kelle järgi neid nimetatakse ka adamiitideks. Hussiidid ajasid nad Táborist ära ning nad asusid elama Příběnice lähedale ja hõivasid Nežárka jõe saare Ostrovi Hamris.

Vaated ja praktikad[muuda | muuda lähteteksti]

Pikardid olid radikaalsed hussiidid. Oma missadel ei kasutanud nad karikat ega ornaati, nad kasutasid tavalist leiba. Pikardid uskusid, et täiuslik hing ei vaja voorust. Nende ideed mõjutasid Martin Húskat, kes aga distantseeris end nendest. Vanaaja adamiitide sarnaselt olevat nad harrastanud radikaalset nudismi ning pidanud armastuse pidustusi.

Nad elasid kommuunina oma uskumuste järgi, mille hulgas olid abielu eitamine, naiste ühisus ning sotsiaalsete ja varanduslike erinevuste kaotamine. Hoolimata katsetest seda usulahku maha suruda kasvas selle liikmete arv hiljem ühe teate järgi 80 tuhandeni. On väidetud, et jutt pikardide alasti jumalateenistustest ja promiskuiteedist on väär või liialdatud.

Tagakiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jan Žižka saatis 1421 400-mehelise väesalga pikarde hävitama. 50 põletati, veel 25 anti vihase rahva kätte.

Böömi vennad[muuda | muuda lähteteksti]

Ka böömi vendi (1457) kutsuti pikardideks. Võib-olla oli nende hulgas algseid pikarde.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Josef Dobrovský. Geschichte der böhmischen Pikarden und Adamiten [Abhandlungen der Böhmischen Gesellschaft der Wissenschaften] 1788.
  • Joachim Bahlcke. Glaubensflüchtlinge. Ursachen, Formen und Auswirkungen frühneuzeitlicher Konfessionsemigration in Europa, Berlin, LitVerlag 2008.