Parvematk

Allikas: Vikipeedia
Parvetamine Panamas
Parvetamine Soča jõel Sloveenias

Rafting on rekreatiivne tegevus, mille käigus inimene kasutab jõe või muu veekogu navigeerimiseks spetsiaalset täispuhutavat kummiparve ehk rafti. Tegevus seiklusspordina muutus populaarseks 1950. aastatel.

Raftingut teatud jõelõikudel peetakse ekstreemspordiks ja see võib lõppeda surmaga, teised lõigud pole aga nii ekstreemsed ega rasked. Rafting on ka kogu maailmas harrastatav võistlussport, mis kulmineerub osalevate rahvaste vahel toimuvatel raftingu maailmameistrivõistlustel. Rahvusvaheline Raftingu Föderatsioon, mida sageli nimetatakse IRF-iks, on ülemaailmne organisatsioon, mis kajastab selle spordi kõiki aspekte.

Parvematka varustus[muuda | muuda lähteteksti]

Parvematka varustus on märgatavalt arenenud, algselt kasutati Teisest maailmasõjast ülejäänud sõjaväe kummiparvi. Nüüdisajal on parv tehtud väga vastupidavast mitmekihilisest kangast. Tänapäevasesse tüüpilisse rafti mahub 6-12 inimest, kuid on olemas ka 1-2 kohalisi rafte. Parvematkaks vajaliku varustuse alla kuuluvad lisaks kummiparvele ka mõlad, kummiülikond, päästevestid ja kiivrid.[1]

Jõgede klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

I klass: Tasase vee ning kindla voolusuunaga jõgi, kus on vähe takistusi, mille tõttu riskitase on madal. Sobilik algajatele.

II klass: Madalad lained ja mõned üksikud kivid, mis on väljaõppinud aerutajale kergesti välditavad. Vajalik vähene aerutamisoskus.

III klass:  Ebakorrapärase kujuga kiire vooluga kärestik, kus esinevad väiksemad lained. Vajalik keskmine aerutamisoskus. Märkimisväärne oht puudub.

IV klass: Sõltuvalt jõest võib esineda suuri vältimatuid laineid, auke või ahendatud käike. Võimsad kuid ettearvatavad kärestikud nõuavad täpset parve käsitlust turbulentses vees, mõeldud edasijõudnutele. Nõuab eelnevat ettevalmistust raja läbitöötlemiseks.

V klass: Tugeva voolu ning suurte lainetega kärestik, kus esineb suuremõõdulisi kive. Vajalik on väga hea aerutamisoskus ning hea füüsiline vorm.

VI klass: Ekstreemsed jõeolud, mida iseloomustavad suured lained ja kivid ning muud ohud. Riskitase on väga kõrge. Sobilikud vaid ekspertidele, vajalik erakordne rafti käsitlemisoskus.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Parvematkade ajalugu pärineb juba 1811. aastast kui leidis aset esimene katse navigeerida Snake River jõge. Ilma vajaliku treeninguta, kogemuse ega korraliku varustuseta osutus antud jõgi liiga raskeks ning ohtlikuks. 9. juunil 1940 viis Clyde Smith läbi eduka ekspeditsiooni läbi Snake River kanjoni.[3]

Rafting Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis leidub parvetamiseks piisava raskusastmega kärestikke vähe. Raftinguks sobivad lõigud on suhteliselt lühikesed, kus piisav veetase on vaid mõni nädal aastas. Kõige populaarsemad raftingu jõed Eestis asuvad riigi põhjaosas, kus leidub mõningaid kiirema vooluga jõgesid, nende hulka kuuluvad näiteks Valgejõgi, Purtse ja Kunda jõgi.

Ohutus[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutades õigeid ettevaatusabinõudeid on riskitase suhteliselt madal. Rafting on läbi aastate muutunud palju  ohutumaks, seetõttu saavad tuhanded inimesed igal aastal parvematkasid turvaliselt nautida. Inimeste spordialased teadmised on suurenenud ning varustus muutunud spetsialiseeritumaks ja kvaliteetsemaks. Tänu varustuse täiustamisele on ka jõeradade raskusastmed muutnud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Necessary Rafting". Tour My India Pvt. Vaadatud 10.05.2020.
  2. "Panama White Water Rafting Panama Rapid Classification". Aventuras Panama. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.09.2020. Vaadatud 07.05.2020.
  3. "History". Whitewater Rafting. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.09.2020. Vaadatud 04.05.2020.