Pärandvara jagamine

Pärandvara on kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis kanduvad pärijale üle pärandaja surma korral. Pärandvara jagamine on pärimise käigu lõpp. Pärandvara jagamist saab nõuda iga kaaspärija. Pärandvara jagamist reguleerib täpsemalt Pärimisseadus (edaspidi: PärS) §-d 144-154.

Pärandvara jagamise viisid

Pärandvara saad jagada kaaspärijate kokkuleppel. Vaidluse korral toimub pärandvara jagamine kohtus. Eristada saab täielikku ja osalist pärandvara jagamist. Osalise jagamise puhul eristatakse omakorda nii isikulist kui ka esemelist jagamist.

Täielik pärandvara jagamine

PärS § 152 lg 1 järgi määratakse pärandvara täielikul jagamisel kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. See tähendab seda, et kõik pärandvaras olevad esemed on jagatud ning need ei ole enam pärijate ühisomandis.

Osaline pärandvara jagamine

Osalist jagamist võib liigitada isikuliseks ja esemeliseks jagamist. Isikuline osaline jagamine tuleb PärS § 154 lg-st 1, mis ütleb, et pärandvara on võimalik jagada ühe või mitme kaaspärija nõudel. Sellisel juhul jätkavad teised kaaspärijad jätkavad vara kasutamist ühiselt ning jagamist nõudnud pärijatele hüvitatakse nende osa pärandvarast. Esemelise osalise jagamise korral käsutatakse konkreetset pärandvara hulka kuuluvat eset, mis väljub seetõttu kaaspärijate ühisusest. Kaaspärijate ühisus kehtib ülejäänud pärandvara suhtes edasi.

Pärandvara jagamise reeglid

Pärandvara jagamiseks määratakse kindlaks, millised konkreetsed pärandi hulka kuuluvad asjad, õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Pärandvara jagamisel arvestatakse iga pärija pärandiosa suurust ning lähtutakse pärandvara hulka kuuluvate asjade harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seaduse kohaselt tuleb pärandvara hulka kuuluvaid asju jaotades arvestada iga kaaspärija erivajaduste ja huvidega, ühtlasi tuleb arvestada ka pärandja poolt antud vara jagamise korraldustega. Pärandaja alaneja sugulane (laps, lapselaps), kes on kaaspärijaks ja on pärandajat ühises majapidamises või majandus- või kutsetegevuses oma vara või tööga oluliselt abistanud ja pärandvara on selle tulemusena säilinud või suurenenud, võib pärandvara jagamisel nõuda selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist (PärS § 158). Eset, mida ei saa jagada reaalosadeks või millele kaasomanike sätestamine oleks ebapraktiline, antakse ühele pärijale. Kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, siis korraldatakse avalik või pärijate vaheline enampakkumine. Enampakkumisel eseme eest saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Pärijatevahelisele enampakkumisele läheb ka ese, millel on perekonnale eriline mälestusväärtus, kui vähemalt üks pärija on selle müümisele vastu. Kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks kui tema pärandiosa, peab ta maksma ülejäänud pärijatele rahalise hüvitise. Kui esemed on kogumis, siis ei või neid eraldada, kui kasvõi üks pärija on sellele vastu. (PärS §159). Kui juhuslikult peaks ilmnema, et pärandvara jagamisel on jäetud mingi osa varast arvestamata, tuleb täiendavalt ka see osa ära jagada.

Jagamise piirangud

Erandid tulevad PärS § 155, kus on sätestatud pärandvara jagamise piirangud. Pärandvara jagamist võib nõuda üksnes siis:

1. Kui kõik pärijad on teada (PärS § 155 lg 1);
2. Kui pärijad on sõlminud kokkuleppe, et pärandit teatud tähtajal ei jagata, ei või pärandit enne kokkulepitud tähtaja möödumist jagada. Kui tähtajas ei ole kokku lepitud või on tähtaeg pikem kui kümme aastat, loetakse tähtajaks kümme aastat pärandi avanemise päevast arvates(PärS § 155 lg 2);
3. Pärandvara ei või jagada testamendi või pärimislepinguga määratud tähtaja jooksul, kui pärijad ei lepi kokku teisiti. Kui testamendi või pärimislepinguga on pärandvara jagamine keelatud tähtaega määramata või on tähtaeg pikem kui 30 aastat, loetakse tähtajaks 30 aastat pärandi avanemise päevast arvates (PärS § 155 lg 3). Antud säte on dispositiivne ehk pärijad võivad sellest kokkuleppel kõrvale kalduda ja vara varem ära jagada.