Päikeseloojang

See artikkel räägib üldmõistest; Friedrichi maali kohta vaata artiklit Päikeseloojang (maal)

Päikeseloojang on Päikese igapäevane kadumine läänes horisondi taha Maa või täpsemalt öeldes selle planeedi, kus vaatleja viibib, pöörlemise tulemusena.

Päikeseloojangu aeg on astronoomias määratletud hetkena, mil Päikese ülemine serv kaob läänes allapoole horisonti. Atmosfäärilise murdumise tõttu on valguskiirte trajektoor horisondi lähedal sirgjoonelisest tugevalt kõrvale kallutatud, seepärast toimub astronoomiline päikeseloojang alles siis, kui Päikese ketas on juba umbes ühe oma diameetri jagu allpool horisonti. Astronoomilisele päikeseloojangule järgneb ja päikesetõusule eelneb hämarik.

Päikeseloojangu aeg oleneb päevast ning vaatleja asukohast ehk tema pikkus- ja laiuskraadist, samuti kõrgusest maapinnast. Kui aeg läheb talvisest pööripäevast suvise poole, siis muutuvad päevad järjest pikemaks ja päikeseloojangu aeg järjest hilisemaks, aga suvisest pööripäevast talvise poole minnes päevad lühenevad ja päikeseloojang toimub järjest varem. Mida suurem on paiga geograafiline laius, seda rohkem päeva pikkus varieerub, ekvaatoril loojub päike iga päev umbes samal ajal. Päikeseloojangu aega mõjutavad veel ümbritsevad mäed, mis võivad päikese varem ära varjata.

Põhja pool põhjapolaarjoont ja lõuna pool lõunapolaarjoont pole aastas vähemalt ühel päeval päikesetõusu ega päikeseloojangut, kui polaarpäev või polaaröö kestab kogu ööpäeva.

Päikeseloojang loob kummalisi atmosfääritingimusi nagu Päikese ja seda ümbritseva taeva sageli erepunane või -oranž värvus. Vahel esineb päikeseloojangul ka roheline kiir.

Vaata ka

Eha (videvik)
Koit (koidik, agu)