Ockhami habemenuga
Ockhami (ka Occami) habemenuga ehk parsimoonia või ökonoomsuse printsiip (ladina keeles lex parsimoniae) on saanud nime inglise frantsiskaani mungalt ja skolastiliselt filosoofilt William Ockhamilt, kes leidis, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust. Ta ei väitnud, et kõige lihtsam seletus on tingimata tõene või tõenäoliselt tõene, kuigi tagantjärele on väga sageli lihtsam seletus osutunudki tõenäolisemalt õigeks.
See printsiip – eelistada vähima eelduste hulgaga seletust – on loodusteadustes laialdaselt kasutusel.
Ladina keeles on Ockhami habemenoa kõige tuntumad sõnastused numquam ponenda est pluritas sine necessitate või entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem. Eesti keeles on üks võimalusi "olemusi ärgu paljundatagu ilma vajaduseta." Erinevaid variante on siiski veel.
Ockhami habemenuga on tavaliselt kasutatud lihtsalt rusikareeglina valimiseks võrdse seletusjõuga hüpoteeside (teooriate) vahel mõne vaadeldavate nähtuste klassi kohta. Ent enamasti siiski eri teooriate seletusjõud ei ole täpselt võrdne, nii et Ockhami habemenuga ei saa kuigi sageli kasutada. Tänapäeval on olemas informatsiooniteoorial põhinevad lähenemised, mis püüavad leida tasakaalu seletusjõu ja lihtsuse vahel. Üks nendest minimeerib sõnumi pikkust (minimaalne sõnumi pikkus).
Ockhami habemenuga kasutatakse sageli vääriti. See printsiip ei ütle, et tuleb valida kõige lihtsam seletus võtmata arvesse seda, kas ta suudab seletada ebatüüpilisi juhtumeid, erandeid ja lähedasi nähtusi. Falsifitseeritavuse printsiip nõuab, et kui mõnda erandit saab usaldatavalt reprodutseerida, siis tuleb loobuda kõige lihtsamast teooriast ning eelistada vähem lihtsat teooriat, mis seletab ka erandit.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Ockhami habemenuga |