Oberto, krahv di Bonifacio

"Oberto, conte di San Bonifacio" ehk "Oberto, San Bonifacio krahv" on Giuseppe Verdi ooper (dramma) kahes vaatuses Antonio Piazza ja Temistocle Solera libretole. Verdi nelja aasta jooksul komponeeritud esimene ettekandmisele tulnud ooper. Sisaldab muusikat 1836. aastal valminud ooperist Rocester o Lord Hamilton (Antonio Piazza libreto), mille Milano, Busseto ning Parma teatrid ette kanda ei riskinud. Solera töötas esitamata jäänud ooperi libreto ümber. Väga meloodiline teos, milles on viiteid ja vihjeid maestro edasisele käekirjale ning arengule, kuid ka selgelt tuntavaid Rossini ja Donizetti mõjutusi. Muusikaliselt on tegemist viie ja poole minutilise avamängu (Sinfonia) ja täiskomponeeritud stseenidega numbriooperiga.

Ajalugu

Esmaettekanne toimus 17. novembril 1839 Milano Teatro alla Scalas. Esietendus möödus mõõduka edukusega. Kolmel esimesel etendusel oli Verdi orkestriruumis ja mängis klavessiini. La Scala kandis ooperit ette 13 korda, mida ajakirjandus nimetas „heaks eduks”. Järgmise kolme aasta jooksul taaslavastati ooperit Torinos, Genovas ja mitmetes teistes Itaalia teatrites, samuti Barcelonas. Iga kord kasutas Verdi ära võimalusi täiendada teost uute muusikalugudega. Nüüdisajal esitatakse harva. Teos on olnud ettekandmisel Londonis (1965 kontsertettekandena, 1982 ja 1997), USA-s (1978 ja 1994 New York, 1985 San Diego, 2013 Sarasota), Bilbaos (2001), Parmas (1913, 2007) ja Milano La Scalas (2013). Eestis pole seda ooperit ette kantud.

Rollide esmaesitajad

- Antonietta Ranieri-Marini (Leonora),

- Maria Shaw (Cuniza),

- Marietta Sacchi (Imelda),

- Ignazio Marini (Oberto),

- Lorenzo Salvi (Riccardo).

Esiettekannet dirigeeris Eugenio Cavallini.

Peamised osad

- Cuniza (metsosopran),

- Riccardo (tenor),

- Oberto (bass),

- Leonora (sopran),

- Imelda (metsosopran).

Süžee

Tegevus toimub 1228. aastal Ezzelino lossis Bassano lähedal. Bonifacio krahv Oberto on kaotanud lahingu Ezzelino da Romanole ning läinud pakku Mantovasse. Ta on jätnud tütre Leonora tädi hoole alla. Salinguerra krahv Riccardo võrgutab Leonora, kuid jätab ta siis maha, et abielluda Ezzelino õe Cunizaga, kes ootab kannatamatult abiellumist. Leonora tuleb lossi, et Riccardole kätte maksta. Oberto naaseb kodumaale ja saab tütrega kokku. Oberto paneb tütrele pahaks suhteid Riccardoga ning kavatseb ta hüljata. Kuid isa ja tütar lepivad ära ja kohtuvad salaja, et koos kavandada kättemaksu Riccardole. Oberto soovitab tütrel rääkida kogu lugu Cunizale. Cuniza läheb kuuldust marru ja nõuab, et Riccardo abielluks Leonoraga. Oberto pole asjade rahumeelse arenguga nõus ja kutsub Riccardo duellile. Riccardo tapab Oberto ja põgeneb Itaaliasse, jättes Leonora maha. Leonora tunneb juhtunu pärast vastutust ja hakkab mõlgutama enesetapumõtteid. Kuid otsustab siiski minna kloostrisse ja pühendada end vagale elule.

Peamised muusikalood

• Riccardo kavatiin „Son fra voi!”;
• Leonora kavatiin „Sotto il paterno tetto”;
• koorid „Fidanzata avventurosa” ja „Dov’è l’astro che nel cielo”;
• Leonora ja Oberto duett „Non ti bastò il periglio”;
• Oberto, Cuniza ja Leonora tertsett „Sono io stesso! A te davanti!”;
• I vaatuse finaal (kõik solistid ja koor) „Non basta una vittima”;
• Oberto aaria „L’orror del tradimento”;  
• Oberto, Riccardo, Leonora ja Cuniza kvartett „Vili all'armi! a donne eroi”;
• Riccardo romanss „Ciel, che feci!”;
• Leonora ja Cuniza duett „Al padre io corro”;
• ansambel kooriga „A me gli amici!”;
• II vaatuse finaal (Leonora ja koor) „Sciagurata! a questo lido”.