Novosiltsov (Orjol)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Orjolist pärit aadlisuguvõsast; põlisaadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Novosiltsov (põlisaadlisuguvõsa).

Novosiltsovi suguvõsa aadlivapp

Novosiltsov (saksa keeles Nowossilzow) oli Orjolist pärit aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Novosiltsovid olid pärit Orjolist. Suguvõsaliin algab tagasihoidlikku päritolu Ivan Novosiltsoviga, kellest sai ohvitser.[1] Tema poeg Pjotr Ivanovitš Novosiltsov (1743−1805) sai keisrinna Katariina II 31. detsembril (vkj) 1786 aadlidiplomi ja vapi.[2] Tema järeltulijate hulgas oli mitmeid väljapaistvaid tegelasi.

Novosiltsovid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Kindralmajor Ivan Petrovitš Novosiltsov (1793−1824) immatrikuleeriti 28. märtsil (vkj) 1823 Kuramaa rüütelkonna matriklisse.[3] Tema noorem vend Nikolai Petrovitš Novosiltsov (1789−1856) immatrikuleeriti Eestimaa rüütelkonna matriklisse 15. veebruaril (vkj) 1830.[4]

Nikolai Petrovitš Novosiltsov (1789−1856)

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ четвертая. Санктпетербургь: 1857, lk 168, allmärkus.
  2. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 378.
  3. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 378.
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 300.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 378.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 300 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 471.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ четвертая. Санктпетербургь: 1857. Lk 168, allmärkus [2].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]