Neodada

Neodada oli heli-, visuaalsete ja kirjanduslike ilmingutega liikumine, mis sarnases meetodite või ideoloogia poolest dadaga. Selle eesmärk oli kaotada lõhe kunsti ja igapäevaelu vahel ning see ühendas mängulisust, ikonoklasmi ja varasemate teoste tsiteerimist.^[1] Ameerika Ühendriikides populariseeris termini Barbara Rose 1960. aastatel ja see viitab peamiselt 60. ja 50. loodud teostele. Liikumisel oli ka rahvusvaheline mõõde, eriti Jaapanis ja Euroopas, millest sai Fluxuse, popkunsti ja Nouveau réalisme'i alus.^[2]

Neodadat iseloomustab kaasaegsete materjalide, populaarsete kujundite kasutamine ja absurdne kontrast. See oli reaktsioon abstraktse ekspressionismile, võttis eeskuju Marcel Duchampi ja Kurt Schwittersi tööst ning eitas traditsioonilisi esteetikakontseptsioone.^[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Collins, Bradford R., 1942- (2012). Pop art : the independent group to Neo pop, 1952-90. London: Phaidon. ISBN 9780714862439. OCLC 805600556.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Chilvers, Ian and John Glaves-Smith. A Dictionary of Modern and Contemporary Art. Oxford University Press (2009), lk 503
↑ Catherine Craft, An Audience of Artists: Dada, Neo-Dada, and the Emergence of Abstract Expressionism, University of Chicago 2012, lk 10–11

[1] Collins, Bradford R., 1942- (2012). Pop art : the independent group to Neo pop, 1952-90. London: Phaidon. ISBN 9780714862439. OCLC 805600556.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[2] Chilvers, Ian and John Glaves-Smith. A Dictionary of Modern and Contemporary Art. Oxford University Press (2009), lk 503

[3] Catherine Craft, An Audience of Artists: Dada, Neo-Dada, and the Emergence of Abstract Expressionism, University of Chicago 2012, lk 10–11

[1]

[2]

[3]