Teffi
Nadežda Lohvitskaja (vene keeles Надежда Александровна Лохвицкая, abielus Nadežda Butšinskaja vn. Надежда Александровна Бучинская, pseudonüüm Teffi; 9. mai/21. mai 1872 Peterburi – 6. oktoober 1952 Pariis) oli vene kirjanik, poeet, memuarist ja tõlkija.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis aastal 1872 Peterburis advokaat Aleksandr Lohvitski ja tema abikaasa (venestunud prantslanna) Varvara Lohvitskaja (neiuna Hoer) tütrena. Aastal 1890 lõpetas ta Liteinaja Naisgümnaasiumi.
1910. aastal andis kirjastus "Šipovnik" välja tema esimese luuleraamatu “Seitse tuld” ja kogumiku “Humoristlikud lood”.
Ta oli tuntud oma satiiriliste luuletuste ja följetonide poolest ning oli ajakirja "Satiricon" alaline kaastöötaja. Tema satiir oli sageli väga originaalne: näiteks 1905. aasta poeem “Mickiewiczist” põhineb paralleelil Adam Mickiewiczi tuntud ballaadi “Vojevood” ja konkreetse, hiljutise aktuaalse sündmuse vahel. Tema lugusid avaldasid süstemaatiliselt sellised autoriteetsed Pariisi venekeelsed ajalehed ja ajakirjad nagu "Grjaduštšaja Rossija", "Zveno", “Vene märkmed”, “Kaasaegsed märkmed”. Nikolai II oli tema fänn ja maiustused said tema nime.
Pärast ajalehe “Russkoje Slovo", kus ta töötas (aastal 1918), läks ta kirjandusetendustega Kiievisse ja Odessasse. See reis viis ta Novorossiiskisse, kust ta suvel 1919 Türki läks. Sama aasta sügisel oli ta juba Pariisis ja veebruaris 1920 ilmusid kaks tema luuletust ühes Pariisi kirjandusajakirjas ning aprillis korraldas ta kirjandussalongi. Aastatel 1922–1923 elas ta Saksamaal.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Detsember 2023) |
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Teffi – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
