Nädalategu
Nädalategu (ka: ordinaarne tegu) oli teoorjuse vorm, mille aeg ja maht nädalas olid fikseeritud, vahel poolaastate kaupa.[1]
Nädala-rakmetegu, mille raames saadeti mõisa täisjõus mees koos hobuse või härjapaari ja rakendiga, tekkis Eestis teoorjuse levides 16. sajandil. Nädala-jalategu, kus mõisa saadeti naised või noorukid (nn vaimud) kujunes 17.–18. sajandil suvisest abiteost.[1]
Enamasti oli nädalategu teoorjuse suurem osa, kuid 18. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni oli Liivimaa mõisades sageli abiteol suurem roll.[1]
Nädalateo maht[muuda | muuda lähteteksti]
Luunja mõisa vakuraamatu andmeil oli Polla talu nädalategu 2,5 päeva.[2] Aastaringne orjus jagunes kaheks: jüripäevast mihklipäevani hobusega 130 ja jalgsi 53 päeva, mihklipäevast jüripäevani hobusega 29 päeva. Sellele lisandus 24 vooripäeva ja loonusandam.[3]
17. sajandil oli Tartumaal nädalateo maht väiksem kui mujal Liivimaal; samavõrd suurem oli seal abitegu, mis kattis mõisate jooksvaid vajadusi hooajatöödeks.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Enn Tarvel. Nädalategu. - Tuna 2010/2, lk-d 25–29.