Mustlasdžäss
Mustlasdžäss (gypsy jazz; gypsy swing; jazz manouche; hot club-style jazz) on muusikastiil, mille all peetakse tänapäeval silmas džässkitarrist Django Reinhardti (1910–1953) iseäralikust kitarrimänguviisist välja kujunenud džässmuusikaharu.[1] Reinhardt pärines Manouche'i romade klannist, mistõttu nimetatakse seda muusikat sageli ka jazz manouche'iks.[2]
Django Reinhardt oli 1930.–1950. aastatel Pariisis tegutsenud mustlasdžässi kitarristide seas üks olulisemaid ja väljapaistvamaid sooloimproviseerijaid. Sellesse rühma kuulusid veel vennad Baro, Sarane ja Matelo Ferrett ning Reinhardti vend Joseph Reinhardt. Kuigi teised pillimehed esinesid samuti soolomängijatena, peetakse mustlasdžässi tänapäevaseks arhetüübiks siiski just Django Reinhardti isikupärast kitarrimängimise stiili.[3]
Mustlasdžäss oli vahetult enne ja pärast Teist maailmasõda väga tuntud nii Prantsusmaal kui mujal Euroopas. Seda tänu juba sel ajal levivatele salvestustele. Svingiajastu lõppedes asendus sving bepop-džässi, peavoolu džässi ning lõpuks rock'n'roll'iga. 1970. aastatest kuni tänapäevani on mustlasdžässi populaarsus taas kasvanud nii muusikute kui ka publiku seas.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mustlasdžäss pärineb Manouche'i klanni kuulunud roma Django Reinhardti loomingust, kes pärast Prantsuse musettmuusikaansamblites ning mitmete selleaegsete tuntud lauljate saateansamblites mängimist tutvus džässmuusikaga. Kuulnud ragtime'i ja diksiländi ning selliseid džässmuusikuid nagu Duke Ellington, Eddie Lang ja Louis Armstrong, asus Reinhardt seda ise viljelema. Reinhardt tutvus viiulimängija Stéphane Grappelliga ning koos kontrabassimängija Louis Vola, rütmikitarristi Roger Chaput ja vend Joseph Reinhardtiga moodustasid 1934. aastal ansambli Quintette du Hot Club de France. Samal aastal alustasid ka stuudios salvestamist, mis kestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni 1939. aastal, mil ansambel oli kontserditurneel Inglismaal. Reinhardt pöördus tagasi Pariisi, kuid Grapelli jäi sõja-aastateks Inglismaale. Pärast sõja lõppu kohtusid nad taas Londonis ning salvestasid taas stuudios. Muusikastiilide mood maailmas oli muutunud ning Reinhardt asus mängima bebop-stiilist mõjutatud elektrikitarri.[3] Samuti kasutasid moodsamat helikeelt ning elektriliselt võimendatud instrumente ka teised noorema generatsiooni roma muusikud.
Django Reinhardt muutis oluliselt kitarri kui instrumendi rolli džässmuusikas. Seda nii meloodia esitamise kui ka akordisaate seisukohalt. Lisaks oskas ta kasutada lugematul hulgal stiilivariatsioone, näiteks võis ta soovi korral mängida kitarri delikaatselt nagu harfi, kuid teisal kõlada rikkalike saateakordidega nagu terve orkester.[4]
1970. aastatel asus uus generatsioon romamuusikuid taasavastama algset hot-club'i džäss-stiili ja repertuaari. Mõned instrumentalistid viljelesid seda stiili juba varem ning noorema generatsiooni romainterpreedid nagu Fapy Lafertin, Boulou Ferré, Raphaël Faÿs, Biréli Lagrène, Wawau Adler ja Stochelo Rosenberg asusid taas kasutama Django Reinhardti stiili. Samuti pöördus stiili juurde tagasi ka Grapelli, kes oli aastaid mänginud kohviku-stiilis džässi. Grapelli menu ja avalik tähelepanu aitasid kaasa mustlasdžässi taassünnile ning populaarsuse kasvamisele ka noorema generatsiooni seas, kellel puudus kontakt sõja-eelse Django Reinhardti algse kvintetiga. Tänapäeval nagu ka minevikus, antakse mustlasdžässi stiili kohaliku pärimusena edasi ühelt põlvkonnalt teisele mitmetes roma-kogukondades, kasutades Reinhardti pärimust eeskujana. Lapsed õpivad juba varases eas oma sugulastelt ja omandavad sageli baasteadmised ja oskused enne täiskasvanuks saamist.[3]
Tänapäeval mustlasdžässiks nimetatud stiili ei mänginud juba esialgu eranditult ainult romamuusikud. Algsest Quintette du Hot Club de France ansamblist olid romad ainult Django ja Joseph Reinhardt. Samuti mängisid paljud romamuusikud, ka Django Reinhardt ise, stiili, mis on lähemal bepop- ning tänapäevasele džäss-stiilile ega kuulu mustlasdžässi kategooriasse. Samuti ei ole paljud tänapäeva mustlasdžässi mängijad ise romad ega nende järeltulijad. Sellest tulenevalt on termin “mustlasdžäss” välja kujunenud muusikastiil, džässmuusika alaliik, mis ei väljenda viljeleja etnilist kuuluvust. Django Reinhardt ise ei kasutanud veel ka terminit jazz manouche, sellega hakati stiili nimetama alles 1990. aastatel.[1]
Ansambli koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgu mängiti mustlasdžässi akustiliselt ilma trummita. Juhtiva instrumendina kasutati akustilist kitarri. Kitarr ja viiul on siiani peamised sooloinstrumendid, kuid kasutatakse ka saksofoni, akordioni ja mandoliini. Rütmikitarri mängitakse eripärasel perkussiivsel viisil, mida nimetatakse la pompe ('pump'), mis põhimõtteliselt asendab trumme. Tänapäevani on mustlasdžässi ansambli helikeel akustilist laadi, mängitakse akustiliste pillidega, mida vajadusel võimendatakse.[5]
Mustlasdžässi kitarr[muuda | muuda lähteteksti]
Suur osa mustlasdžässi kitarristidest mängivad eripärase kitarriga, mida nimetatakse mustlasdžässi kitarriks (gypsy guitar). Sellise töötas 1930. aastatel välja itaalia pillimeister Mario Maccaferri ning koostöös ettevõttega Selmer alustati 1932. aastal selle tootmist. Pill eristus suure D-kujulise kõlaava poolest. Samuti on sellel „ujuv” lahtine sild ning mandoliiniga sarnane keelte kinnitamise süsteem. Kitarri pealmine kõlakaas on kergelt kumer, mis annab sellele iseloomuliku valju hääle. Maccaferri omandas pillimeistri oskused Itaalias Luigi Mozzani käe all. Ühendades nii Hispaania, Itaalia kui ka Austria kitarrivalmistamise oskusi, otsis ta pidevalt uusi võtteid, kuidas saavutada avaramat ja esiletungivamat akustilise kitarri heli elektrilise võimendamise eelsel ajastul. Django Reinhardt oskas tema saavutusi hinnata ning eelistas oma põhilise kontsertinstrumendina just Maccaferri kitarri.[6] Kuigi Maccaferri koostöö Selmeriga kestis lühikest aega, täiustati seda tüüpi pilli edasi, kuni 1936. aastaks oli välja kujunenud siiani kasutatav tüüp.
Muusikastiili tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Rütm ja harmoonia[muuda | muuda lähteteksti]
Mustlasdžässis kasutatakse eristuvat rütmikitarri mängimise viisi la pompe, mis annab muusikale kiire swing-stiilis rütmi ning rõhutab teist ja neljandat lööki. Seda mängitakse sageli mitme rütmikitarri mängija poolt unisoonis.[5]
Järgmine oluline iseärasus tuleneb Django Reinhardti vasaku käe vigastusest, mille tõttu pidi ta kasutama iseäralikke akordikujusid. Tavalisi mažoorseid ja minoorseid akorde ei kasutata peaaegu mitte kunagi ning levinud ei ole ka tavalised barre-akordid. Need on enamasti asendatud kõrge 7. ja 6. astme akordidega ning 6/9 akordidega. Kasutatakse ka reharmoniseerimist, et anda muusikapalale minoorne kõla, kuigi pala ise on mažoorses helistikus. Mustlasdžässis kasutatakse laialdaselt ka vähendatud akorde, näiteks enne dominantseptakorde mažoorsetes helistikes.[5]
Soolo ehk juhtmeloodia[muuda | muuda lähteteksti]
Improviseerimist iseloomustab rohkete kaunistuste (tremolo, vibraato ja venitused) ning arpedžode ehk järjestikuste akordinootide kasutamine. Mängustiil kujunes suuresti välja Django Reinhardti põletusvigastuse tagajärjel tekkinud füüsiliste iseärasuste tõttu, näiteks sai ta vasaku käega mängida peamiselt vaid kahe sõrmega.[7] Arpedžod esitatakse diagonaalselt mööda kitarrikaela mängides, kasutades reeglina kahte nooti kitarrikeele kohta.
Lisaks arpedžodele kasutatakse ka kromaatilist skaalat, meloodilise molli skaalat, dooria laadi ning vähendatud akordi skaalat. Vähendatud akordide pöörete mängimine on laialt kasutatud stiilile iseloomulik tehnika. Kitarrimängu iseloomustab virtuoosne pillikäsitlusoskus, mis saavutatakse aastatepikkuse praktiseerimise tulemusena. Parema käe tehnikas kasutatakse sageli plektroni ehk mediaatori üles-allaliikumist (alternate picking), kuid ühelt keelelt teisele ka samasuunalist liikumist, mis algselt pärineb klassikalise mandoliini mängimise stiilist n-ö ujuva randmega, kus parema käe ranne ei toetu pillile, vaid liigub vabalt keelte kohal.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Chang, Denis. "Django Legacy – The birth of Gypsy Jazz".
- ↑ Dregni, Michael. Django: The Life and Music of a Gypsy Legend. Oxford University Press. ISBN 9780195304480.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Dregni, Michael. Gypsy Jazz: In Search of Django Reinhardt and the Soul of Gypsy Swing. Oxford University Press. ISBN 978-0195311921.
- ↑ Delaunay, Charles. Django Reinhardt. Ashley Mark Publishing Company. ISBN 978-0950622460.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Lawrence, Joseph R. "Investigations into Gypsy Jazz".
- ↑ Mordeglia, Riccardo. "The birth of the Maccaferri guitar in its historical, geographical and cultural context".
- ↑ Williams, David J; Potokar, Tom S. "Django's Hand". The BMJ.