Mustand:Kõlakunst
Kõlakunst on ettepanekuna eestikeelne vaste ingliskeelsele kaasaegse kunsti terminile sound art
Termini kujunemisest[muuda | muuda lähteteksti]
Mõned Eesti heliloojad ning muusika- ja teatriteadlased on pakkunud 2023 aasta sees välja ingliskeelse kaasaegse kunsti termini “sound art” eestikeelseks vasteks “kõlakunst” või “audiokunst” või “heliskulptuur”.[1] Eelkõige sellepärast, et otsetõlkena inglise keelest tuletatud termin “helikunst” tungib eesti keeles väljakujunenud termini tähendusväljale ja külvab segadust. (Näiteks EMTA doktoritöödes ei lubata sound art'i "helikunstiks" tõlkida) Eesti keeles on termin “helikunst” vähemalt sajandi olnud (kunst)muusika sünonüüm, olles tuletatud saksakeelsest terminist “tonkunst”. Helikunstnikeks on peetud akadeemilise haridusega muusikaprofessionaale. Tänaseni on käibel samas kontekstis Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali nimetus.[2]
Definitsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Sound art on kunstnik Raul Kelleri definitsiooni järgi “helipraktika kaasaegse kunsti väljal”, või “skulpturaalne kujutava kunsti praktika” ja eristub kunstiteadlase Anders Härmi sõnul selgesti muusikavaldkonna või etenduskunstide valdkonna helikujundustest, heliteostest ja kontsertidest, kuigi neis on tajutavad kokkupuutepunktid. Helikujundajat Härm helikunstnikuks (sound art’i tähenduses) ei pea, kuna tema looming ei ole kunagi iseseisev, puhtalt tema autorsusega autonoomne teos. Härmi sõnul töötab sound art kunstnik peamiselt mitte noodikõrguste ja harmooniatega, vaid helidega, sound’idega, mis ei ole pillide tekitatud. See on sageli ruumiline kunstiliik nagu skulptuur või installatsioon, materjalideks erinevad helid, helisagedused, olmehelid. Nendel teostel ei pruugi olla klassikalist algust, lõppu ja arendust, vaid nad on mõeldud ruumiliseks auditiivseks ja ka audiovisuaalseks kogemiseks.[2] Seetõttu on välja pakutud "sound art'i kunstniku" vasteks ka termin "heliskulptor" ja teose žanri kirjeldamiseks termin "heliskulptuur"[1]
Kõlakunstiks on nimetatud ka mõningaid Artur Alliksaare tekste ja Ilmar Laabani ning Jaan Malini häälutusi.[2] Sedatüüpi poeesias on oluline sõnade/silpide kõlaline esmasus.
Kõla on heli värvingule viitav tunnus, samuti võib kõla eesti keeles tähendada helide kogumit.[3] Kõla moodustab esemete-objektide agentsuse. Kui näiteks teatrilaval olevaid esemeid puudutades tekivad helid, siis võime silmi kinni pannes öelda just kõla (ehk tämbri, värvingu) järgi, millist objekti parasjagu heliallikana kasutati.[4]
Kõla ei pruugi eesti keeles tähendada vaid kokkukõla ja harmooniat. Ka müral on oma kõla ehk helivärving.[2] Paljudes keeltes on kasutusel termin, mis sound art´i vastena rõhub just heli kõlavärvingu aspektile või muul viisil eristub muusikaga seotud terminoloogiast: klangkunst sks. k. äänitaide soome k. art sonore prants. k. arte sonora itaalia k. arte sonoro hispaania k. искусство шумов vene k. lydkunst taani k. skaņu māksla läti k.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Varres, A. R. (15. september 2023). "Helikunsti kokkulepet otsides". Sirp. Vaadatud 6. detsembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Varres, A. R. (12. mai 2023). "Heli-art ja sound'i-kunst?". Sirp. Vaadatud 6. detsember 2023.
- ↑ "Kõla". Eesti keele seletav sõnaraamat 2009. Vaadatud 6. detsember 2023.
- ↑ Teatriteadlase A. Saro ettekanne ETUKÜ konverentsil 11. nov 2023. Trükis ilmub 2025 aastal.