Mine sisu juurde

Moeõigus

Allikas: Vikipeedia

Moeõigus (inglise keeles fashion law) on õigusharu, mis tegeleb kõikide nende õigusprobleemide lahendamisega, mis jäävad disaini loomise ja rõivaeseme kliendini jõudmise vahele. Moeõiguses lahendatakse eelkõige moeettevõtetele ja -disaineritele omaseid seaduslikke probleeme. Moeõiguse probleemid ulatuvad rahvusvahelisest kaubandusõigusest kleidipatentideni.[1]

Moeõigust iseloomustab mitme õigusharu omavaheline kokkupuude. Valdkonna osaks on kaks suuremat õigusharu: autoriõigus ja intellektuaalse omandi õigus.[2]

Moeõigus Euroopa Liidus

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidus on moeloomingut võimalik kaitsta kolmel viisil:

  • autoriõiguste,
  • disainidirektiivi või
  • kaubamärgidirektiivi kaudu. [3]

Euroopa Liit on välja andnud autoriõiguste direktiivi[4], ent üldjuhul on igal riigil ka eraldiseisvad autoriõigusi reguleerivad seadused. Siiski saab öelda, et Euroopa Liit liigub autoriõiguste ühtlustamise suunas.

Disainidirektiiv kaitseb disaine, mis on varem registreeritud[5]. Samuti saavad moedisainerid oma loomingut kaitsta ühenduse registreerimata disainilahenduse (inglise keeles unregistered community design, UCD) kaudu. See lahendus pakub moeloomingule kaitset vaid 10–15 aastat võrreldes 70 aastaga, mida pakub autoriõigus teistele loomingualadele. UCD-le tuginedes võitis kohtus ka näiteks tuntud moemaja Jimmy Choo, kelle käekotidisaini kui loomingut oli jaemüüja kopeerinud.[6]

Kaubamärgidirektiiv kaitseb kaubamärki, kui kaubamärk on keskmise kliendi jaoks teistest eristuv. Ka kaubamärgi kaitse kehtib kõigest 10 aastat ning seda on võimalik veel 10 aasta võrra pikendada.[7]

Probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiirmood

[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnoloogia areng on riiete tootmise palju odavamaks muutnud. Odava tootmishinna tõttu on viimasel ajal esile kerkinud uus ärimudel – kiirmood, mida viljelevad näiteks Zara, H&M, TopShop ja Forever21[8]. Kiirmood vähendab disainerite omaloomingut, sest peamiselt võetakse inspiratsiooni moemajade loomingust ja riideid disainitakse tarbijate soovidest lähtudes. Kiire tootmisliini ja odava tootmiskulu tõttu jõuavad moemajade näidised enne moemajja jõudmist koopiatena kiirmoekettide riiulitesse. Kuna moetööstusele on omane hooajalisus ja õige ajastus, muudab see moemajade loomingu kaitse raskeks. Sama disaini odavam alternatiiv viib alla ka originaali väärtuse. Eriti raskelt mõjub see alles alustavatele moeloojatele, kelle looming on laiemale publikule veel tundmatu.[9]

3D-printimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Murekohaks on ka 3D-printimine, mis võimaldab disaini võrdlemisi kergelt ja kiirelt maha kopeerida. Õigus, täpsemalt intellektuaalse omandi õigus, ei ole veel piisavalt välja arenenud, et disainereid selle eest kaitsta.[10]

Tööjõud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tööjõudu reguleerivad mitmed riigisisesed ja rahvusvahelised õigusaktid, samuti moetööstuses väljakujunenud praktika. Rahvusvaheline tootmiskett ja soov kulusid võimalikult madalal hoida teevad tööjõu reguleerimise aga võrdlemisi raskeks. Samuti välistab väljakujunenud tootmisvõrgustik suuresti mõjukate Põhja-Ameerika ja Euroopa jaemüüjate vastutuse ebaõnnestumiste eest varasemates tootmisetappides.[11]

Suurem osa tootmisest paikneb arengumaades, kus puudub töökaitseseaduste ühetasasus. Samuti ei kohaldata alati olemasolevaid seadusi.[11]

Maailma suurimate rõivafirmade tootmisprotsessi juurde võib kuuluda sadu advokaate, mis raskendab töökaitseseaduste järgimist.[12]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Moeõigusele on võimalik spetsialiseeruda mitmes ülikoolis üle maailma. Enamjaolt eeldab see bakalaureusekraadi õigusteaduses.

Esimest korda lisas moeõiguse oma õppekavasse Fordhami ülikool aastal 2010. Fordhami ülikool Ameerika Ühendriikides pakub moeõiguse magistrikraadi nii USA-s kui ka väljaspool USA õigusteaduse bakalaureuseõppe läbinutele. Õppekava võib varieeruda vastavalt eesmärkidele ja taustale. Õppeainete hulgas on näiteks „Moeõigus ja rahvusvaheline kaubandus“; „Moe jaekaubanduse õigus“ ning „Moe-eetika, jätkusuutlikus ja areng“.[13]

Euroopas saab moeõiguse magistrikraadi omandada Luissi õigusteaduse koolis (Luiss School of Law, LSL). Tegemist on tasulise õppekavaga, mis kestab jaanuarist juulini.[14]

Samuti on eri riikides võimalik läbida moeõiguse kursuseid, mis võivad kesta ühest päevast mitme kuuni.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Joanna Buchalska. Fashion Law: A New Approach. – Queen Mary Law Journal 7, no. Special Conference Issue (Autumn 2016), lk 13–15.
  2. ↑ Joanna Buchalska. Fashion Law: A New Approach. – Queen Mary Law Journal 7, no. Special Conference Issue (Autumn 2016), lk 20.
  3. ↑ Joanna Buchalska. Fashion Law: A New Approach. – Queen Mary Law Journal 7, no. Special Conference Issue (Autumn 2016), lk 23.
  4. ↑ 17. mai 2019. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (EMPs kohaldatav tekst). – Euroopa Liidu Teataja, ELT L 130/92.
  5. ↑ 13. oktoobri 1998. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)  direktiiv 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta. – L 289.
  6. ↑ Joanna Buchalska. Fashion Law: A New Approach. – Queen Mary Law Journal 7, no. Special Conference Issue (Autumn 2016), lk 24.
  7. ↑ C. Scott Hemphill, Jeannie Suk. The Law, Culture and Economics of Fashion. –  Stanford Law Review 61, lk 1170 (2009).
  8. ↑ Mark K. Brewer. Fashion Law: More than Wigs, Gowns, and Intellectual Property. –  San Diego Law Review 54 (4) (November-December 2017), lk 760.
  9. ↑ Mark K. Brewer. Fashion Law: More than Wigs, Gowns, and Intellectual Property. –  San Diego Law Review 54 (4) (November-December 2017), lk 762.
  10. ↑ Mark K. Brewer. Fashion Law: More than Wigs, Gowns, and Intellectual Property. –  San Diego Law Review 54 (4) (November-December 2017), lk 775.
  11. ↑ 11,0 11,1 Mark K. Brewer. Fashion Law: More than Wigs, Gowns, and Intellectual Property. –  San Diego Law Review 54 (4) (November-December 2017), lk 776.
  12. ↑ Mark K. Brewer. Fashion Law: More than Wigs, Gowns, and Intellectual Property. –  San Diego Law Review 54 (4) (November-December 2017), lk 777.
  13. ↑ Fordham University. Fashion Law. https://www.fordham.edu/info/23599/fashion_law.
  14. ↑ Luiss School of Law. Fashion Law. https://lsl.luiss.it/en/academic-programs/fashion-law.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Moeõigus&oldid=6707923"