Minuskelkiri
Minuskelkiri on kiri, mis kasutab nii suurtähti (majuskleid) kui ka väiketähti ehk minuskleid.
Erinevalt suurtähtkirjast, mis kirjutatakse kahe joone süsteemis, vajab minuskelkiri nelja joone süsteemi. Kahe seesmise joone vahele jääb tähekeha (x-kõrgus), ülemise jooneni ulatuvad tähtede üla- ning alumise jooneni alapikendid.
Minuskelkirjad on majuskelkirjadest ajalooliselt nooremad. Vanim neist on 3. sajandi rooma minuskelkursiiv. 6. sajandil ilmuvad selgete üla- ja alapikenditega pooluntsiaalkirjad (6. sajandil rooma pooluntsiaal, 7.–9. sajandil iiri pooluntsiaal, 8.–10. sajandil anglosaksi pooluntsiaal)[1] ja varakeskaja regionaalsed minuskelkirjad läänegooti kiri, merovingide kiri, benevendi kiri ning alemanni kiri.[2] Üle Euroopa levib karolingide minuskel. Samuti on minuskelkirjad kõik gooti kirjad, bastardkirjad, renessanssantiikva ja humanistikursiiv kuni kurrentkirjade, peensulekalligraafia ja tänapäeval kasutatavate mitmesuguste dekoratiivkirjadeni.