Metafüüsika 5

"Metafüüsika" 5. raamat on Aristotelese teose "Metafüüsika" osa.

See kujutab endast filosoofiliste terminite sõnastikku, kus avatakse nende erinevad tähendused.

7. peatükk

Tõlge

Olevat öeldakse kord sattumuslikult, kord iseenesest, sattumuslikult ütleme näiteks, et õiglane on muusaline ja et inimene on muusaline ja et muusaline [10] on inimene, enam-vähem nii, nagu me ütleme, et muusaline ehitab, sest ehitaja on sattunud olema muusaline või muusaline (sest see, et see on see, tähistab seda, et see on sattunud olema see), ja nii ka mainitu puhul: sest kui me ütleme inimest muusaliseks ja muusalist inimeseks, [15] või valget muusaliseks või seda valgeks, siis teises näites sellepärast, et mõlemad [predikaadid] on samale [subjektile] sattunud, esimeses näites sellepärast, et [predikaat] on olevale sattunud, ja muusalist inimeseks sellepärast, et muusaline on talle sattunud, (nii öeldakse ka, et mittevalge on, sest ta on sellele, mis on, sattunud); nendel viisidel öeldakse niisiis, et miski sattumuslikult [20] on: kas sellepärast, et mõlemad kuuluvad samale olevale, või sellepärast, et see kuulub olevale, või sellepärast, et see, millele kuulub see, mille kohta teda preditseeritakse, ise on;

iseenesest olevaks aga öeldakse kõiki neid, mida tähistavad predikatsioonikujud [kategooriad] [või: mis tähistavad predikatsioonikujusid]; sest nii mitmeti kui neid öeldakse, nii mitmeti olemine tähistab. Kuna aga [25] preditseeritavatest mõned tähistavad seda, mis [see] on, mõned mingisugust, mõned mingipaljut, mõned suhtes olevat, mõned tegevust või talumist, mõned kus olevat, mõned millal olevat, siis igaühe puhul neist tähistab olemine sedasama mis igaüks neist; sest ei erine üldse see, et inimene on terve olev, ja see, et inimene on terve, ega see, et inimene on kõndiv või lõikab, sellest, et inimene [30] kõnnib või lõikab, samamoodi ka muu puhul.

Jällegi, olemine ja on tähistavad, et [miski on] tõene, ja mitteolemine [tähista], et [miski] ei ole tõene, vaid väär, samamoodi jaatuse ja eituse puhul, nagu näiteks see, et Sokrates on muusaline, tähistab seda, et see on tõene, või see, et Sokrates ei ole valge, tähistab seda, et see on tõene; aga see, et [35] diagonaal ei ole ühismõõduline, [tähistab seda,] et [see on] väär.

1017b 1

Jällegi, olemine tähistab nende mainitute puhul ka olevat kord võimalikkuse poolest [δυνάμει] öelduna [ῥητὸν], kord teokstehtuse poolest [ἐντελεχείᾳ] öelduna: sest me ütleme [φαμεν] nägevaks nii võimalikkuses nägevat kui ka teokstehtuses [nägevat], ja teadjaks [ütleme] samamoodi nii seda, kes on võimeline teadmist kasutama, kui ka seda, [5] kes [seda] kasutab, ja paigalseisvaks nimetame nii seda, mis juba seisab paigal, kui ka seda, mis on võimeline paigal seisma. Samamoodi ka substantside puhul: sest me ütleme, et Hermes on kivis, ja poolt joont, ja viljaks seda, mis ei ole veel küps. Aga seda, millal [on miski] võimalik, millal mitte, tuleb eristada mujal [IX 9].

8. peatükk

Tõlge

1017b10

Substantsiks [(οὐσία)] öeldakse lihtsaid kehi, nagu maad ja tuld ja vett ja kõike niisugust, ja üldse kehi ja neist koosnevaid elukaid [ζῷά] ja jumalusi [(δαιμόνια)] ning nende osi; kõiki neid öeldakse substantsiks, sest neid ei öelda subjekti [(ὑποκειμένου)] kohta, vaid nende kohta öeldakse muud. Teisel teel, olemise põhjust, mis kuulub niisuguste asjade sisse, mida ei öelda subjekti kohta, nagu näiteks hing elukal [ζῴῳ]. Veel kõiki osasid, mis on niisuguste sisse kuuluvad ja piiravad ning mingit seda tähistavad [σημαίνοντα], mille hävitamisel tervik hävib, nagu tasandi hävitamisel hävib keha, nagu mõned ütlevad, ja tasand joone hävitamisel; ja mõned arvavad, et arv üldse on niisugune ja et kui arv hävitada, siis ei ole mitte midagi, ja arv piirab kõiki asju); veel olemust, mille logos on definitsioon, ka seda öeldakse iga asja substantsiks.

Tuleb välja, et substantsi [οὐσίαν] öeldakse kahel teel, viimse substraadina [(ὑποκείμενον)], mida enam muu kohta ei öelda, ning mingi sellena ja lahusolevana; niisugune on iga asja vorm ja eidos.

Kirjandus

• Christopher A. Kirwan. Aristotle's Metaphysics, books ΓΔΕ (tlk ja komm), Clarendon Aristotle Series, Oxford 1971.