Megalodon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Megalodon kunstniku nägemuses

Megalodon (Carcharocles megalodon, otsetõlkes "suur hammas") on väljasurnud haikala liik, mis elas umbes 2,3-3,6 miljonit aastat tagasi varajases Miocene ajastust kuni Pilotseeni ajastusse. Endiselt arutletakse, mis hai perekonda kalad geneetiliselt kuuluksid, aga tõenäoliseimad on Carcharocles, Megaselachus, Otodus, või Procarcharodon.

Teadlased on arvamusel, et Megalodon oli välimuselt suurem mõrtsukhai, aga on ka neid, kes arvavad, et kala jagas sarnasusi hoopis hiidhaiga. Olend on siiani tuntud kui üks suurimaid ja võimsamaid kiskjaid, kes üldse maailmameres kunagi elanud. Hai fossiiljäänuste järgi on kindlaks tehtud, et Megalodon võis kasvada kuni 20-meetri pikkuseks. Kala massiivsed lõugad suutsid tekitada kuni 180 000 njuutonit hammustusjõudu.[1] Megalodon mõjutas suuresti ookeani elustikku.

Peamiselt küttisid nad suuremaid olendeid nagu vaalad, hülged ja merikilpkonnad. Varases eas pesitsesid nad soojadel rannikualadel ja toitusid kalast ning väiksematest vaaladest. Erinevalt mõrtsukhaist, kes ründab oma saaki kõhtule lähenedes alt, murdsid Megalodonid hammustusega oma saagi rindkere, et läbistada süda ja kopsud.

Loomal oli konkurentsiks peamiselt Livyatan ja tapjavaalalised. Hai eelistas soojemat vett, mistõttu arvatakse, et vee külmenemine jääaja alguses võis olla üks peamisi põhjuseid liigi väljasuremisel lisaks vee taseme langemisele.[2] Hiljuti on saanud ilmsiks, et ka konkurents Mõrtsukhai poolt hõrendas hai saaki. Hai väljasuremine mõjutas ka teisi loomi, näiteks vaalade suurus kasvas marginaalselt peale Megalodonite kadumist.

Renessanssi kirjutiste kohaselt peeti kividesse mattunud hiiglaslikke kolmnurkseid fossiilhambaid lohede ja hiidmadude keelteks või hammasteks. See arvamus muutus aastal 1667 kui Taani päritoluga loodusteadlane Nicolas Steno mõistis, et tegemist on hai hammastega. Ta valmistas ka kujutise hai peast, mis omaks selliseid hambaid. Ta kirjeldas oma leide raamatus "The Head of a Shark Dissected", kus leidus ka Megalodoni hambast illustratsioon. Oma teadusliku nime Carcharodon megalodon andis haile aga šveitsi loodusteadlane Louis Agassiz. Megalodoni hambad on välimuselt sarnased Mõrtsukhai omadele, mille tõttu Louis Agassiz asetas kala Carcharodon'i geneetilisse perekonda.[3][4][5]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Üks interpretasioon Megalodonist on, et ta on jõulise välimusega ja sarnaneb kehaehituselt Mõrtsukhaiga. Ta lõuad olid tõenäoliselt tömbimad ja laiemad kui Mõrtsukhai omad ja uimed oleks olnud sarnased välimuselt, aga jämedamad oma suuruse poolest. Ta silmad võisid olla üpris väikesed ja sügavamal peas.Teine interpretatsioon kujutab Megalodoni hiidhai sarnasena. Ta sabauim meenutaks kujult poolkuud ja tema keha ehitus sarnaneb üldiselt vaala omaga.[6]

Suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Megalodoni hambad võrreldes mõrtsukhai omadega

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Megalodoni suurus

Kuna haist on jäänud alles ainult fragmendid, vaidlevad teadlased kala suuruse asjus. 1973. aastal oletas Hawaii päritolu zooloog, et kala maksimaalne pikkus peaks jääma umbes 13 meetri ringi.[7] See eest 1990ndatel merebioloogid Patrick J. Schembri ja Stephen Papson olid arvamusel, et Megalodon võis kasvada kuni 25 meetri pikkuseks.[8][9] Gottfried ja tema kolleegid tingisid jõukalt, et kala absoluutne maksimaalne pikkus pidi olema 20.3 meetrit ja tavapärane pikkus oleks 10.5 meetrit.[10][11] Siin kohal saab võrdluseks tuua Mõrtsukhaide maksimaalse pikkuse, milleks on umbes 6.1 meetrit ja Vaalhaide oma, 12.65 meetrit. Arvatakse, et Megalodonite suurused erinesid suuresti vastavalt nende keskkonnale. Kui Megalodon tõesti ületas suurusega rohkem kui 16 meetrit, siis oli ta suurim tuntud kala maakeral.

Täiskasvanud isane Megalodon võis kaaluda 13.9 tonnist kuni 37.4 tonnini ja emased umbes 13.3 tonnist kuni 65.5 tonnini. 2015 aastal tehtud uuring haide suuruse ja ujumiskiiruse vahelistest suhtest näitas, et Megalodon ujus keskmise kiirusega 18 km/h.[12]

Toitumisstrateegiad[muuda | muuda lähteteksti]

Tihti peale haid kasutavad keerukaid küttimisstrateegiaid, et manipuleerida suuremat sihtmärki. Mõrtsukhai küttimisstrateegiad võisid sarnaneda Megalodoni omaga, aga vaala fossiilidel olevad hambajäljed vihjavad erinevustele.

Esimene tõeline võimalus uurida Megalodoni küttimisstrateegiat oli ühe 9 meetri pikkuse vaala fossiilide jäänuste tõttu. Erinevalt Mõrtsukhaidest Megalodonid kasutasid saagi surmamiseks tihtipeale toorest hammustusjõudu. Samas, mõned fossiilide jäänused vihjavad, et saaki rammiti tohutu jõuga kõhtu enne nende tapmist ja söömist. [13]

Popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Megalodoni on kujutatud mitmetes filmides ja romaanides ning on jätkuvalt populaarne merekoletistega seotud teostes. History Channeli sarja "Jurassic Fight Club" ühes osas näidatakse Megalodoni ründamas Jaapanis eelajaloolist vaala. Megalodoni võib veel näha Shark Attack 3: Megalodon and the Mega Shark seerias. Olendil põhineb ka 2017. aasta videomäng Ark:Survival Evolved. Jim Shepardi "Tedford and the Megalodon" lühijutustuses on portreeritud haikala taasavastamist. Steve Alteni novell "Meg: A Novel of Deep Terror" räägib haikalast küttimas iidseid dinosauruseid. 10. augustil 2018. aastal tuli välja film nimega "The Meg", mis taaskord räägib teemaks olevast haikalast.

Kasutatud materjalid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Wroe2008GreatWhiteSharkBiteForce.pdf".
  2. ""The Early Pliocene extinction of the mega-toothed shark Otodus megalodon: a view from the eastern North Pacific"".
  3. Haven, Kendall (1997). 100 Greatest Science Discoveries of All Time. Westport, Connecticut: Libraries Unlimited. pp. 25–26. ISBN 978-1-59158-265-6. OCLC 230807846
  4. Hsu, Kuang-Tai (2009). "The Path to Steno's Synthesis on the Animal Origin of Glossopetrae". In Rosenburg, G. D. (ed.). The Revolution in Geology from the Renaissance to the Enlightenment. 203. Boulder, Colorado: Geological Society of America. ISBN 978-0-8137-1203-1. OCLC 608657795.
  5. Eilperin, J. (2012). Demon Fish. Pantheon Books. p. 43. ISBN 978-0-7156-4352-5.
  6. Klimley, Peter; Ainley, David (1996). "Evolution". Great White Sharks: The Biology of Carcharodon carcharias. San Diego, California: Academic Press. ISBN 978-0-12-415031-7. OCLC 212425118.
  7. Randall, John (July 1973). "Size of the Great White Shark (Carcharodon)". Science Magazine. 181 (4095): 169–170. Bibcode:1973Sci...181..169R. doi:10.1126/science.181.4095.169. PMID 17746627.
  8. Schembri, Patrick (1994). "Malta's Natural Heritage". Natural Heritage. In: 105–124
  9. Papson, Stephen (1992). "Copyright: Cross the Fin Line of Terror". Journal of American Culture.
  10. Wroe, S.; Huber, D. R.; Lowry, M.; McHenry, C.; Moreno, K.; Clausen, P.; Ferrara, T. L.; Cunningham, E.; Dean, M. N.; Summers, A. P. (2008). "Three-dimensional computer analysis of white shark jaw mechanics: how hard can a great white bite?" (PDF). Journal of Zoology. 276 (4): 336–342. doi:10.1111/j.1469-7998.2008.00494.x
  11. Klimley, Peter; Ainley, David (1996). "Evolution". Great White Sharks: The Biology of Carcharodon carcharias. San Diego, California: Academic Press.
  12. Klimley, Peter; Ainley, David (1996). "Evolution". Great White Sharks: The Biology of Carcharodon carcharias. San Diego, California: Academic Press.
  13. Prothero, D. R. (2015). "Mega-Jaws". The Story of Life in 25 Fossils. New York, New York: Columbia University Press.