Mine sisu juurde

Meediaplaneerimine

Allikas: Vikipeedia

Meediaplaneerimine on protsess, millega otsustatakse reklaaminäitamise koht ja aeg. Tähtis on teada, kes näeb reklaami, kas sihtrühm näeb reklaami, kas reklaami on varem nähtud, mis on reklaaminäitamise hind ning kui palju tähelepanu valitud meedium publikus äratab.

Meediplaneerimise algusaastatel tehti otsused müügiandmete põhjal, kuid varsti oli saadaval usaldusväärset teavet publiku kohta. Ettevõtted nagu Telmar ja IMS arendasid arvutisüsteemid publiku analüüsimiseks. 1972. aastal kirjastas Herbert Krugman paberi Miks piisab kolmest kokkupuutest?, kus ta pakkus välja et inimeste reaktsioonil reklaamile on kolm psühholoogilist etappi. Esimesel etapil küsib inimene "Mis see on?". Teisel etapil küsitakse "Mis see ütleb?". Kolmandal etapil üteldakse "Nägin juba seda", ning algab tagasitõmbumine. Oluline detail, mida tol ajal ei märgatud, on seejuures fakt, et psühholoogiline kokkupuude ei võrdu füüsilise kokkupuutega. Teine etapp võib alata näiteks kuuendast füüsiliselt kokkupuutest. 1979. aastal kirjastas Mike Naples raamatu "Tõhus sagedus", kus ta väitis et esimese kahe kokkupuutega on reklaamile vähe tagasisidet. Ainult kolmandal korral on tagasisidet, ning järgnevate kokkupuudetega tagasiside väheneb. Seda, mis aja jooksul need kokkupuuted peaksid toimuma, või kuidas reklaam ise tulemusi mõjutab, ei uuritud. 1995. aastal kirjastas professor John Philip Jones raamatu "Millal reklaamid töötavad: uued tõendid, et reklaam põhjustab müüki". Analüüsiti 2000 Ameerika majapidamist, mille televiisoritele lisati mõõdikud. Esimest korda sai saadavaks detailne andmebaas reklaami mõjust. See põhjustas reklaamitööstuses suuri muutusi, sest esmakordselt leiti näiteks et reklaam mõjub pärast esimest kokkupuudet ka näiteks nädala ja kuu jooksul. Leiti ka, et 20% reklaamidest mõjub erakordselt hästi ja 40% reklaamidest ei mõju peaaegu üldse. 1997. tegi Hollandi SPOT uurimuse, mis kinnitas et mitte kõik reklaamid ei oma samasugust mõju, kusjuures SPOT näitas et reklaami meeldimine on oluline tegur.

Tähtsad tegurid on ulatus ja sagedus. Ulatus on summa inimesi, kes näeb reklaami vähemalt ühe korra. Tihedus on arv mitu korda reklaami keskmiselt nähakse, kusjuures arvestatakse ainult inimesi, kes reklaami näeb. Reklaamikampaania suurust arvestatakse GRP-des, mis on ulatus korda sagedus.

Meediaplaneerija eesmärk on saavutada võimalikult kõrge GRP.[1]

  1. du Plessis, Erik (2005). The Advertised Mind. Kogan Page. Lk 9. ISBN 978-0-7494-4366-5.