Maria Padilla

Libreto tiitelleht

"Maria Padilla" on Gaetano Donizetti ooper (melodramma) kolmes vaatuses Gaetano Rossi ja helilooja libretole François Ancelot’ samanimelise näidendi (1838) järgi. Esmaettekanne toimus 26. detsembril 1841 Milano Teatro alla Scalas.

Ajalugu

Ooper paistab silma väga hästi läbi komponeeritud ning dramaatiliselt jõulise muusika poolest. Sellele vaatamata on ooper jäänud teenimatult helilooja populaarsemate teoste hulgast välja ning pälvinud suhteliselt vähe tähelepanu.

Donizetti kirjutas "Maria Padilla" kohe pärast kolmeaastast Pariisis viibimist (1838–1841) ja jäi viimaseks ooperiks, mis tema eluajal rahvusvahelist edu saavutas. Teosel on silmatorkavaid ja ebatavalisi jooni erinevalt sellest, mis muidu tollal romantilistes ooperites oli kasutusel. Solistide koosseisus on tenor isa rollis ja esimene armastaja bariton. Absoluutselt ebatavaline on asjaolu, et ettenähtud hullumeelsussteeni ei esita mitte sopran või koloratuursopran, vaid tenor kolmandas vaatuses duetis Mariaga.

"Maria Padilla" jaoks oli Donizettil ebatavaliselt palju aega. Ta alustas komponeerimisega juba 1841. aasta suvel Pariisis. Töö katkes mitu korda. Partituur sai valmis novembril lõpuks. Ta oli algselt kavandanud nimiosa virtuoosiks nimetatud sopran Erminia Frezzolinile ja oli väga pettunud, kui sai teada, et naine peab raseduse tõttu tööst loobuma. Kui selgus, et teater valis Frezzolini asemel Mariat laulma Sophie Löwe, siis tuli Maria muusikalugusid pisut lihtsustada. Teatud probleem oli ka ooperi lõpuga. Donizetti oli lõpetanud ooperi Maria enesetapuga. Tsensorile ei meeldinud, et ooper lõppeb nii traagiliselt. Milano esiettekannet muudeti viimasel hetkel ning lõppes õnnest tulvil sureva Maria etteastega, mis oli vägagi ebatavaline, ebatõenäoline ja ajalooliselt ka silmatorkavalt ebakorrektne. Hiljem asendati lõpustseen Donizetti algselt kavandatuga.

Proovid algasid 10. detsembril ja esietendus toimus karnevalihooaja avapäeval. Etendus ei olnud triumf, kuid sai piisavat tähelepanu. Helilooja kutsuti vastavalt tavadele etenduse käigus 10 korda lavale kummardama ning veel neli korda pärast ooperi lõppu. Kaks päeva hiljem toimunud teine etendus oli juba triumfaalne. Donizetti uut ooperit esitati 24 õhtut järjest. 

Teos püsis kuni 1859. aastani Euroopa teatrite püsirepertuaaris. Donizetti ise valmistas ette 1842. aastal esitamiseks Pariisis prantsuskeelse versiooni, mis esitati ka Versailles’s (1845). Seda mängiti kuni 1859. aastani regulaarselt Itaalias ja kogu Euroopas kahe-kolme lavastusega aastas. Seejärel harvemini veel kuni 1869. aastani. Ooperit kuuldi Viinis (1847, 1849), Lissabonis (1845), Barcelonas (1846), Madridis (1846, 1849), Bolognas (1847), Sevillas (1848), Cádizes (1849–50), 1850. aastal Nantes’is, Alicantes ja Gibraltaril, Valencias (1850, 1865), Malagas (1852), Portos (1853), Marseille’s (1854), Limas (1848) ja Rio de Janeiros (1856), samuti Odessas ja Korful. 19. sajandi viimane ettekanne oli Foggias 1869. aastal, seejärel jäi ooper umbes sajandiks unustusse.

Ooper taaselustati alles 1973. aastal Londonis Opera Rara kontsertetendusega. Sellest ajast on aeg-ajalt toimunud uuslavastusi. 1982. aastal kanti ette Milano Teatro Carcanos. Sama lavastust etendati ka Parmas ja Ravennas. Etendusi on olnud San Franciscos (1983), Sherborne’is (1988), Omahas (1990), Buxtoni festivalil (2003), Bostonis (2008) ja Londonis (2012).

Ooperi helisalvestised on aastatest 1973, 1980, 1990, 2005 ja 2021.

Tegelased

Roll	Hääleliik	Rolli esmaesitaja 26. detsembril 1841
Donna Maria Padilla, don Ruizi tütar	sopran	Sophie Löwe
Donna Ines Padilla, don Ruizi tütar	metsosopran	Luigia Abbadia
Don Pedro, Kastiilia prints	bariton	Giorgio Ronconi
Don Ruiz di Padilla, Hispaania aadlik	tenor	Domenico Donzelli
Don Ramiro d'Albuquerque, Albuquerque'i hertsog	bass	Gaetano Rossi
Francisca, Maria õde	metsosopran	Teresa Ruggeri
Don Luigi, Aguillari krahv	tenor	Ranieri Pochini
Don Alfonso di Pardo	bass	Agostino Berini
Dirigeeris Eugenio Cavallini

Süžee

Tegevus toimub 14. sajandi keskel Kastiilias kuningas Alfonso XI valitsemise lõpuperioodil ja kuningas Pedro I (Julma) valitsemise alguses. Süžee põhineb lõdvalt ajaloolisel isikul María de Padillal (1334–1361), Kastiilia kuninga Pedro Julma armukesel. Maria räägib oma õele Inesile, et tal mõlgub meeles soov saada troonile, mida ta seob võimalusega abielluda kroonprints don Pedroga. Ines tunneb selle üle sügavat muret. Ines omakorda kavandab abielu Aguilari krahvi don Luigiga. Kroonprints don Pedro tuleb koos sõber don Alfonso di Pradoga jahilt, et osaleda Inese ja don Luigi pulmas. Ta kiindub Mariasse ja kavandab neiu röövimist, lubades talle abielu. Maria tunneb, et on kroonile lähedal. Don Pedro soovib aga, et nende abielu jääks saladusse ja Maria esineks armukese rollis. Maria soostub ja asub elama Sevilla lossi. Kaks aastat hiljem on don Pedro saanud kuningaks. Peaminister Ramiro d’Albuquerque ja õukond soovivad, et Pedro abielluks Prantsuse printsessi Blanche’iga, kes on peagi jõudmas Sevillasse. Maria isa don Ruiz arvab, et kuningas on tema tütart häbistatud. Ta heidab kuningale kinda väljakutseks näkku ja räägib juhtunust rahvale. Valitseja nõudmisel saab don Ruiz selle eest avalikult peksa. Maria saab teada, et tema isa on pekstud, ja kaotab häbi pärast mõistuse. Don Pedro abielutseremoonia ajal Prantsuse printsessiga tormab troonisaali Maria, saadetuna Inesist ja don Ruizist. Maria haarab krooni printsessi peast ja paneb selle endale pähe. Ta teatab kõigile, et on ise don Pedro naine. Mõistuse kaotanud Maria tunneb lõpuks, et kõik on ta eemale tõrjunud, ja torkab end surnuks. Langenuna isa kätele tunneb ta end kuningannana. Don Pedro, Ines ja don Luigi annavadki talle kui kuningannale au.

Muusikalood

• Inesi kavatiin kooriga „Eran già create in cielo”
• Maria kavatiin „Ah! non sai quale incanto si cela”
• Pedro kavatiin „Lieto fra voi ritorno”
• Maria ja Pedro duett „Core innocente e tenero”
• Koor „Nella reggia dell'amore”
• Ruizi kavatiin kooriga „Il sentiero di mia vita”
• Maria ja Inesi duett „A figlia incauta di reo trascorso”
• Ruizi ja Pedro duett „Sovr ail vil che m'ha insultato”
• Ansambel kooriga „Vada, soffra quel protervo”
• Maria ja Ruizi duett kooriga „Padre, padre... oh rio dolore!”
• Koor „Come rosa che s'apre al Mattini”
• Pedro aaria „Ah! quello fu per me”
• Finaali ansambel kooriga „Ravvisa la tua vittima”

Allikad

• Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera , Vol. One. London, 1998
• The New Penguin Opera Guide. London, Penguin Books, 1997
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Opera Rara. Donizetti Maria Padilla CD, London, 1980