Majanduspoliitika teooria

Majanduspoliitika teooria on majandusteaduse valdkond ja kuulub laiemalt ühiskonnateaduste hulka. Selle keskne analüüsiobjekt on praktiline majanduspoliitika, mida viivad ellu üksikisikud, asutused ja organisatsioonid ehk laiemalt huvigrupid. Enim kujundavad majanduspoliitikat riigid ja nende valitsused, majanduspoliitika on üks valitsuse poliitika.

Laiemalt kirjeldab majanduspoliitika kõigi huvirühmade osalemist majanduses. Majanduspoliitika hindab esiteks huvirühmade ajendeid ja käitumise tulemeid. Teine peamine ülesanne on anda praktilist sisendit majanduspoliitiliste otsuste tegemisel. Seeläbi soovitakse muuta riiklik majanduspoliitika mõjusamaks.

Majanduspoliitika teooriad on normatiivne ja positivistlik. Mõlemad käsitlevad riikide tegutsemist majanduspoliitikas ehk majanduse suunamisel. Normatiivne teooria käsitleb majanduspoliitikat abstraktsel tasandil, positivistlik teooria uurib seisukohtade praktilist rakendamist majanduses.

Normatiivne teooria

Kujunemine ajaloos

Kui Lääne-Euroopa renessansiperioodil feodaalajastust välja kasvas, polnud see põhimõtteline muutus mitte ainult ühiskonna põhialustes, vaid ka majanduselus. Järgnesid ilmalike ideede võidukäik ja tööstusrevolutsioon. Kinnistus valgustusajastu konteksti paigutuv klassikaline majandusteooria. Seega reguleerisid riigid - tollal küll peamiselt autoritaarsed võimuhoidjad - majandussuhteid aina enam plaanipärase poliitikaga. Riigid lähtusid normatiivsest majanduspoliitikast. Normatiivse teooria eesmärk on defineerida riigi roll majanduse reguleerimisel. Riik reguleerib majandust majandusteooriast tulenevate majandusseoste korras. Prioriteet on seejuures esindada avalikku huvi.

Otstarve tänapäeval

Kuigi eelmainitu põhjal võib normatiivne majandusteooria tunduda iganenud, on sellel siiski majanduspoliitikas oma koht ka tänapäeval. Nimelt majanduslike seoste kindlaksmääramisel ja sobivate poliitiliste suundade kujundamisel. Teooriast ei piisa, kui soovitusi ellu viima hakatakse. Normatiivse teooria staatilisuse tõttu pole võimalik arvestada poliitika tegemisel esinevate probleemidega, nagu poliitikute info- ja motivatsioonipuudusega.

Positivistlik teooria

Tekkepõhjus

Tänu sellele staatilisele normatiivsel majanduspoliitika teoorial on olulisi puuduseid, mille seletamiseks on vajalik pragmaatilisem ja paindlikum teooria. Teise peamise metodoloogilise suunana kerkis esile positivistlik majanduspoliitika teooria, mis täiendas normatiivset mudelit just eelmainitud puuduseid silmas pidades. Positivistlik teooria ei rajane objektiteadusel ega majandusteooriast tuletatud seisukohtadel, vaid uurib riigi majandust mõjutavaid sisendeid ja tulemeid. Sisendite analüüsimisel on prioriteedid praktilised majandusnähtused: poliitika ja selle protsessid ning majandussubjektide ajendid.

Rakendamine majanduses

Positivistlik teooria rõhutab vastukaaluks normatiivsele teooriale poliitilist tegurit, millega peab majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmisel arvestama. Lähtutakse tegelikust riigi majanduselu aktiivsuse kujunemisest ning omakorda selle tagajärgedest. Põhitähelepanu on reaalselt toimuvatel protsessidel ja nende osalistel. Seega saab positivistliku teooria põhjal viia ellu majanduspoliitilisi otsuseid ja tulla toime nendega kaasnevate teguritega.