Magnethõljukrong

Magnethõljukrong on transpordivahend, kus sõidukit hoiab õhus, suunab ja liigutab elektromagnetvälja tekitatud jõud.

Võrreldes rattaid kasutava transpordivahendiga on sellel meetodil liikuv transpordivahend kiirem ja vaiksem.

Suurim magnethõljukrongi kiirus 581 km/h saavutati 2003. aastal Jaapanis, see on 6 km/h enam kui TGV kiirusrekord.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Magnethõljukronge uuriti 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides, kus aga uuringud peagi katkestati.

Inglismaal töötas toimiva magnethõljukrongi välja Eric Laithwaite. Ehitati välja ühe miili (1,6 km) pikkune teelõik, kus magnethõljukrongi katsetati põhjalikult, kuid selle teadusuuringud katkesid 1973. aastal, rahastamine lõpetati, kuna rahastajaid ei rahuldanud uuringute aeglane kulg.

1970. aastatel alustasid uuringuid ka Saksamaa ja Jaapan, ning mitme läbikukkumise kiuste töötasid mõlemad riigid välja oma kasutuskõlblikud tehnoloogiad.

Seni takistavad ülijuhtide kõrge hind tehnoloogia laialdast kasutuselevõttu, kuid tänu ülijuhtidega seotud tehnoloogiate kiirele arengule võib olukord peatselt muutuda.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

15. november 2014. BBC News Online. Japan's levitating maglev train reaches 500km/h (311mph), video (1:03) (inglise keeles)
21. aprill 2015. BBC News Online. Jaapani magnethõljukrong purustas kiiruse maailmarekordi, video (0:55) (inglise keeles)