Maailmakohvik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maailmakohvik (ingl. k. world cafe) või teadmiste kohvik on struktureeritud vestlusprotsess teadmiste jagamiseks, kus inimesed räägivad kindlast teemast mitmes erineva lauas.

"Maailmakohvik on ka kaasamismeetod, mis võimaldab algatada olulisi vestluseid, leida erinevaid osapooli kaasates olemasolevatele probleemidele lahendusi ning ühiselt otsida tulevikku mõjutavaid uudseid ideid" (Kaasamine, s.a.)[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmakohviku kontseptsioon pärineb Mill Valleys, Californiast, Juanita Browni ja David Isaacsi kodust 1995. aastal, kui vihm rikkus nende mõtte pidada vestlused õues, suures ringis rääkides (Rühmatöö meetodid, 2011)[2]. Seevastu tänu vihmale peeti esmakordselt vestlused toas, kuhu tekitati kohviku õhkkond ning vestlused ei lõppenud laudade taga veel nii pea.

Maailmakohviku meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmakohviku meetodi läbiviimisel on vaja võõrustajat ning vedajat.  Võõrustaja on keegi, kellele on küsimusi või küsimused ja soov neile küsimustele vastused leida.

Vedajaks on inimene, kellel on varasem kogemus ja huvi protsessi vastu. Koos võõrustajaga mõtleb vedaja läbi, kelle vastused küsimusele huvi pakuvad. Seejärel sõltuvalt maailmakohviku sihist kutsutakse ka ülejäänud kollektiiv.

Vedaja põhiülesandeks on kogu kohvikus oleva arutelu käivitamine, hoidmine ja hiljem ka kokkuvõtmine.

Maailmakohviku meetodi kasutamiseks on vajalik kokku kutsuda inimesed, kes on inspireerivad ning nende ideed on antud protsessis vajalikud. Kõige olulisem enne kutsete edastust on vajalik teada, mis on selle kohtumise eesmärk ning miks on tegelikult neid inimesi ühisesse ruumi vaja (Rühmatöö meetodid, 2011[2]).

Tingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmakohviku läbiviimiseks leitakse sobiv ruum. Tihti ka vestluse hõlbustamiseks luuakse ruumi kohviku õhkkond ning ruumi suurus sõltub kutsutute arvust. Koht peaks mahutama laudu ja toole ja andma inimestele ka liikumisruumi nende vahel. Sobivad "kohviku stiilis" lauad, mis on eelistatult ümarad. Kogu loodav õhkkond peaks mõjuma õdusalt, ja mugavalt. Laual peaksid olema ka kirjutamisvahendid ja paberid, kuna lisaks rääkimisele ja kuulamisele võib üksikisikuid julgustada kirjutama ka vestluse tulemustest, et teavitada järgnevaid inimesi, kes lauda istuvad ja teemat jätkavad (Rühmatöö meetodid, 2011)[2].

Läbiviimine[muuda | muuda lähteteksti]

Näide maailmakohviku meetodist

Maailma kohviku üritustel on vähemalt kaksteist osalejat, kuid teoreetiliselt ülempiir puudub. Inimesed istuvad 4-5 liikmelistes seltskondades ümber laua. Sissejuhatuses tervitatakse osalejaid, tutvustatake kohviku teemat ning üldist protsessi.

Iga laudkond arutleb olulise küsimuse ümber umbes 20-30 min. Põhilised ideed, mõtted ja skeemid lisatakse paberile, mis on igal laual. Pärast esimest 20-30 min vestluse lõppu palutakse ühel inimesel jääda laua vastutajaks, kuid teised rühmaliikmed liiguvad juba uude lauda. Koos uute saabujatega vaadatakse üle eelmised põhilised vestluse aspektid, märkamised, avastused, ja küsimused. Nii võib sama küsimuse ümber aset leida mitu erinevat vestlusringi. Keelatud ei ole esitada ka uusi küsimusi, et liikuda teemas veel sügavamale. Lõpuks kajastuvad kõigi gruppide tulemused ühises täiskoosseisulises koosolekul. Identifitseeritakse osalejate edaspidise koostöö edasiste tegevuste strateegiad ja võimalused.

Maailmakohvikule vastavad veel mitmed nimed, mis on järgnevad: strateegiakohvik, kogemuskohvik, tulevikukohvik (Kaasamine, s.a.)[1].

"Tegemist on paindliku meetodiga, mida on võimalik teistega kombineerida, nt avatud ruumi meetodiga" (Kaasamine, s.a.)[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]